Märt Bormeister 1916–1991 Kui ma olin väikseke. 1956

Säärast motiivi võiks oodata ilmselt vanemalt kunstnikult ja seetõttu on veidi üllatav, et autor on alles 40-aastane. Nostalgiline ja idealiseeriv vaade minevikku, lapsepõlvemälestuste taaselustamine võtab inimtegevusest tavapäraselt suure osa, kuid Bormeister on selle üle kallanud veel erilise armsuse ja igatsusega. Pangem tähele valgusest ülevalatud taluhooneid taamal, pilvitut taevast, vilepillimängija paljaid jalgu või teda andunult kuulavat tüdrukukest − see on maailm, kus ei ole mitte ühtegi konflikti. Turvatunnet rõhutab veelgi suur puu, mille alla Bormeister on oma kangelased asetanud. Ühelt poolt heidab see maali esipinnale varju ja eristab seeläbi maali valgusrikkast tagaosast, moodustuvad justkui kaks tsooni, hämaram ja heledam. Teiselt poolt mõjub aga suur puu ka kaitsvana, kaitstes nii lapsi, mälestust kui ka seda kõike silmitsevat vaatajat.