Juhan Nõmmik 1902–1975 Rannaküla. 1956

Välismaale põgenenud Juhan Nõmmik hakkas paguluses viibides maalima sageli valgete seinte ja punaste katustega maju. Soovi korral võime neis näha hüljatud kodu sümbolit, kus inimtühjade hoonete vahel ei näe me kedagi askeldamas, kuid maja ise on endiselt alles. Teiselt poolt võime mõelda hoopis vastupidise peale − kunstnik käsitleb siin võõrast, eksootilist. Reisid välismaale, näiteks Ibizale, on faktilised tõendid, et Nõmmik kujutas oma maalidel sageli tõesti sealseid motiive. Ent nagu me teame, maal on harva see, mida ta kujutab. Võime näha "Rannakülas" ka hoopis metafüüsilisi kihistusi: lage taevas, kaugusest kumav tühi sile ookean ning valged pleekinud majaseinad ei ole hubased ega nunnud, vaid kõnelevad meiega pigem millestki suuremast. Kuid sama hästi − ja võib-olla isegi ennekõike − võime väita, et see on maal maali enese pärast. Olulised on siin maalilised väärtused, värvide harmoonia, kompositsiooni tasakaal, valguse ebasümmeetriline, kuid ometi ühtlane jagunemine maastikus.