Eerik Haamer 1908–1994 Kevade. 1936

All paremal: E. HAAMER. 36
Alusraamil ülal: Haamer Erich „Kevade“ /.../
Teos on ära märgitud R. Kõivu monograafias „Haamer“ (kat nr 18)

Eerik Haamer on tänaseks tuntud kui 20. sajandi Eesti kunstiloo suurnimi. Tema maalijakäekiri kujunes läbi pika, viljaka ja mitmekülgse loomingu. Kunstnik alustas eneseotsinguid 1930ndate pariisihõngulises Pallases, asudes õppima Nikolai Triigi juures. Tema saabumine eesti kunstipilti oli juba selle algushetkest niivõrd isikupärane, et ta tõusis varakult üheks jälgitavamaks ja oodatuimaks kunstnikuks näitustel, kelle haaravalt raskepärased ent tundlikud tööd äratasid järjest kasvavat huvi ning sünnitasid tänaseni kestva autorimüüdi. Oksjoniteos „Kevade“ on Haameri varase loomeperioodi üks hinnatumaid näiteid, mille peenelt tunnetatud koloriiti assisteerib pintslilöögi impressioon, luues aistinguid kergelt tuulisest ja veel külmast kevadest, kus keegi seisab mütsis ja sukkades ning keegi keksleb juba punatäpilises kleidis. Haameri õdus agulimaailm toidab mälestusi ja ajastuhingusi lihtsalt, köitvalt ja päriselt. Seda maali luues ei teadnud kunstnik veel kindlasti, et peagi jääb õpilinn Tartu vaid kaugeks igatsuseks ning tal tuleb 1944. aasta sõjakeerises jäädavalt lahkuda Rootsi. Eksiilis jätkas Haamer oma professionaalset loojateed, kuigi Rootsi maastik oli kunstniku jaoks esmalt harjumatu. Saaremaal sündinud ja Tartus ning Tallinnas elanud ning pigem kadakate, madalike, tasase maapinna või avarate merepanoraamidega harjunud Eesti mees aga siiski kohanes Edela-Rootsi lauge mägismaastikuga. Peagi sulandus selle kaljuselt tahumatu maa olemus Haameri maalidesse loomuliku ja rikkana. Kodust kauged kaasahaaravad kompositsioonid, kus Haamer oli vaba eksperimenteerima iseenda ja abstraktsionismi piirimail, luues jõuliselt, iseteadvalt ja kangekaelseltki, ei suutnud siiski kompenseerida 30ndate Eestist. See oli periood, mis jäi Haameri loomingu igaveseks, ainukeseks ja kordumatuks kevadeks hiljem saabunud suve, küpse sügise ja karge talve eel.