EESTI KUNSTIKLASSIKA OKSJON:

Sadam

Mere ja maa kokkupuutepunkt on kunstnikke alati paelunud. Maalitakse randa, rannakive, rannaelu, aga ka sadamaid ja sadamalinnu. Neis on olnud mingi võlu – kahevahel olek, erinevatelt tavalinnadest teistmoodi dünaamika, kus linna tihe struktuur vahetub järsku avara merepinnaga. Sadam on kahtlemata ka väga romantiline paik, kuna siit saavad alguse (ja siin lõpevad) reisid kaugetele maadele. Samuti on rõhutatud sadamat kui tööpaika, kus on tajuda inimese ja looduse kooselu keerukus ja poeesia.

Väikelinnad

Väikelinnad on kunstnike tähelepanu äratanud ennekõike romantilistel põhjustel. Kunstnikke paelub linnakeste unustatus ja hüljatus, need asuvad glamuuri varjus, mida kõik niikuinii näevad. Kunstnikud avavad aga varjatut, peidusolevat, selles on nende jaoks midagi armast ja huvitavat. Lisaks on kunsti funktsiooniks olnud alati pöörata tähelepanu sellele, millele keegi teine tähelepanu ei pööra. Mõnes mõttes on see ka vaatamise suunamine, et oskaksime ka argielus vaadata seda, mida tavaliselt ei näe.

Loodusele lähedal ja sellest kaugel

Eesti vanema põlve kunstnike puhul on välja toodud nende eripärane suhe loodusega. Kuna paljud olid maal sündinud ja kasvanud, siis on nähtud autorite loomingus erilist lähedust. Loodust ei vaadata kui tapeeti, vaid kui keskkonda, ja sellest tulenevalt ei pöörata alati tähelepanu igale üksikule detailile nagu loodusturistid, vaid üldistatakse ja proovitakse edasi anda laiemaid muljeid, tundeid ja elamusi. Loodust teatakse ja tuntakse lihtsalt nii hästi, et pole vaja iga lehekese üle imestust avaldada, vaid pigem rääkida sellest, mida loodus laiemalt tähendab ja mida sisaldab. See on vägagi kaasaegne lähenemine, mis uuemal ajal äratab üha enam tähelepanu. Antud oksjonivalikus näeme sääraste tööde kõrval ka teoseid, mis samas idealiseerivad loodust ja mis pööravad tähelepanu tõesti igale pisimalegi detailile. Paul Liivaku, Amandus Adamsoni või Andrei Jegorovi maalid on üle valatud ereda valgusega, nad on dekoratiivsed ja rõhutatult idüllilised, ühtegi häiret, tumedust või kurba hetke neis ei esine. Loodus on ideaalmaailm, millest tuleb korraks eemale astuda, et me mõistaksime selle uhkust ja ilu – umbes säärast tunnet väljendavad antud autorite teosed.

Vilhelms Purvitis

Vilhelms Purvitis ei ole mitte ainult Läti kunstiajaloo olulisim maalikunstnik, vaid mõjutanud ka siinset kunstiajalugu olulisel määral. Tema juures on õppinud kasvõi käesoleva oksjonivalikute autoritest näiteks Konstantin Süvalo, Paul Burman, Jaan Vahtra või August Pulst. Tema maalijakäekiri, mis liikus realismi ja impressionismi vahelisel õhukesel piirjoonel, keskendus enamasti loodusele või linnavaadetele ning äratas oma loominguga rahvusvahelist tähelepanu, mis kestab siiani. Antud teose valmimisajal oli Purvitis mh ka legendaarse kunstnikerühmituse Mir Isskustva liige. Tema teosed olid detailideni läbikaalutud ja hoolikalt viimistletud, mistõttu iga maal on kunstiline sündmus.

Purvitis sündis Lätis, kuid õppis kunsti Peterburis. Järgnesid mitmed õpireisid Euroopasse, sealhulgas elas aastatel 1906 kuni 1909 Tallinnas. Seejärel naases ta Riiasse, kus juhatas sealset kunstikooli, kuni läks kolmeks aastaks Norrasse. 1919. aastal asutas Purvitis Läti Kunstiakadeemia (samal aastal asutati Eestis kunstikool Pallas) ja oli 15 aastat selle rektor. Paralleelselt juhatas ta ka Läti Kunstimuuseumi, olles vaieldamatult olulisim ennesõjaaegne kunstnik Lätis. Sõja puhkedes lahkus ta Saksamaale, kus suri 1945. aasta alguses.

Kunstiloolised leiud

Kunstnikud töötavad sageli nõnda, et kujuneb välja nende loomingu tuum, kuid sellest tehakse väljahüppeid. Tihti juhtuvad need nooruspõlves, kus eksperimenteeritakse erinevate lähenemistega, kuid vahel on terve kunstniku looming lakkamatu otsing erinevate võimaluste vahel. Käesoleval oksjonil on mitmeid avastuslikke teoseid, mis avavad kunstniku seniteada loomingut täiesti uute nurkade alt. Näiteks Nikolai Kulli varane teos ei haaku tema hilisema loominguga koloriidi, kompositsiooni, käsitluslaadi ega motiivi tasandil, olles oluline täiendus mitte ainult Kulli mõistmisel, vaid laiemalt 1920ndate Eesti kunstiloos. Lembit Saartsi jalgrattaga mehe maal on üks tema viimaseid (kui mitte viimane) enne vahistamist ja kaheksa-aastast vangilaagrit ning on silmatorkav lisandus 1940ndate kunstilukku. Üllatuslik on Nigul Espe teos, kus idüllilisele linnavaatele lisandub mõistatuslik mustades riietes naisterahvaste kompositsioon. Konstantin Süvalo, Evi Tihemetsa, Evald Okase ja Nikolai Triigi puhul on väljas nende varasesse loomejärku kuuluvad teosed, kus kunstnikud üllatavad oma lähenemisnurkadega. Kui Süvalo puhul võime rääkida tema trumpide hiilgavast lettilöömisest, siis teiste puhul kohtame ootamatusi igal tasandil alates motiivist ja lõpetades valitud tehnikaga. Edmond Arnold Blumenfeldti puhul võime rääkida eksperimenteerija haruldasest hilisperioodi tööst, Eduard Ahas kuulus aga kunstnike sekka, kes oli pidevalt otsinguline ja seetõttu on paljud tema tööd üllatuslikud.

Tallinn

Tallinna linn kujunes kunstnike meelismotiiviks suuresti pärast teist maailmasõda, mil kunstielu keskus kaldus siia. Ometi ei kujunenud Tallinnast koheselt urbanistliku linnamaali algataja, vaid pikalt nähti Tallinnas maalimisväärsena vaid vanalinna. Selle romantiline sopilisus, ajatu atmosfäär, paeluv miljöö olid need, mis kunstnikke tõmbasid. Samas kujunes Tallinnast ka Eesti sümbol, seda eriti pagulaskunstnike jaoks, nagu on näha Peet Areni teosel, kes maalib Tallinnat mälu järgi ning väga detailselt, sest iga kivi Toompea seinas tundub oluline. 1960ndatel algas Tallinna kujutamises uuem ajajärk, kus linna nähti erinevate võimaluste platvormina. Laienes motiivide ring, liiguti vanalinnast välja, linnaruumis hakati rohkem nägema ka dünaamikat, tänavatele ilmusid autod, inimesed ja värvid.

Lilled

Lilled on olnud tänuväärne motiiv paljudele autoritele, kuid sageli on lilled väga erinevas funktsioonis. On kunstnikke, kes on kujutatavad lilled isegi ise kasvatanud – nende suhe on lähedane, nad imetlevad looduse ilu ja on kiindunud detailidesse. On kunstnikke, kellel loodusega sedavõrd intiimne suhe puudub ja nad keskenduvad hoopis lilledele kui objektidele, mis võimaldavad ennekõike tööd värvide ja koloriidiga. Mõne jaoks on lill eksistentsiaalne sümbol, teise jaoks aga elulihtsusest kõnelev.

Melanhoolia

Inimese elus on mitmeid tundeid ja loomulikult väljendavad neid ka kunstnikud. Eesti vanema põlve kunstnikud pöörasid oma pilgu pigem elu helgemale poolele, kuid muututi ka filosoofilisemaks ning toodi see taju oma teostesse. Melanhooliat või mõtlikkust võib seejuures väljendada väga erineval moel. On neid, kelle jaoks juba motiiv oli kantud elutõsidusest, teiste jaoks võis aga motiiv olla samasugune nagu nende teostel, kes soovisid väljendada elujaatust, kuid nende värvid, valgus, atmosfäär olid sootuks teistsugused. Ja siis oli autoreid, kelle teostel näeme pealtnäha värvikirevat idüllilisust, kuid ometi on aimata ka ajalikkuse tajumist. Lopsakad, uhked maastikuvaated kõnelevad sugugi mitte alati lõppematust elurõõmust, vaid võivad väljendada ka teadmist ning tunnet, et see on ajas mööduv.

Kummalisus

Kunstnikud võivad väljendada selgeid äratuntavaid motiive, mõtteid ning tundeid, kuid samas on hulgaliselt kunstivoolusid või ka abstraktsemaid tunge, mis eemalduvad ratsionaalsusest. Sürrealismist mütoloogiateni, fantaasiatest ruumimanipulatsioonideni, unenägudest nägemusteni. Kunstiteos ei ole ristsõna õigete vastustega, kunstnikud toovad teose pinnale soovi korral sümboleid, märke ja süžeesid, mis põhinevad hoopis näiteks assotsiatsioonidel. Vahel on säärase lähenemise eesmärgiks ärgitada vaataja kujutlusvõimet, vahel soov ehitada üles paralleelmaailm, vahel meelde tuletada, et ratsionaalse kõrval on võimalik ka selgitamatu, poeetiline või paradoksaalne mõõde.

Sügis ja talv

Kui üldiselt eelistavad Eesti autorid maalida suve ja kevadet, siis on siiski valminud ka töid, kus nii motiivis kui meeleolus on aimata sügist või talve. Eriti talv on maalikunstnikule keerukam, aga ühtlasi suuremat väljakutset pakkuv, kuna värvikirevus on asendunud ühtlase valge vaabaga. Töötada tuleb nüüd nüanssidega, valgesse tuleb põimida teisi toone, looduse raagusolekut kompenseerida kontrastide ja vormikäsitlusega. Sügise puhul liigutakse värvierksusest melanhooliani, ollakse koloriidi mõttes nii pillavalt külluslikud kui ka nappuses poeesiat otsivad.