EESTI KUNSTI OKSJON - 1966 KUNI TÄNAPÄEV

1960. AASTATE TEINE POOL

1960. aastaid võib käsitleda vabanemise aastakümnena – toimus vabanemine senistest väga kitsastest raamidest, mida kunstnikele vahetult pärast sõda direktiivselt peale suruti. Kunstis on välja toodud eriti murrangulisena 1966. aastat, mil nii Tallinnas kui Tartus toimus rida noorte kunstnike ja ka vanemate kunstnike näitusi, mis oleksid varem olnud keelatud. KUMU on nimetanud 1966. aastat koguni kunstirevolutsiooniks https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/kunstirevolutsioon-1966/. 

Nagu teame, oli siinne vabanemine sünkroonis rahvusvahelise noorsooliikumisega (hipid, lillelapsed, idamaised vaimsed praktikad), mille mõjud ulatusid huvitaval kombel ka Berliini müüri taha, kaitstud ja valvatud Nõukogude Liitu. Kunstis oli kolm noorte kunstnike uuendusliikumist – ANK ’64 ja SOUP ’69 Tallinnas ning Visarid Tartus, mis otsisid sünkrooni oma aja erutavate sündmustega mujal maailmas. 

1960. aastate läbimurre nägi visuaalselt välja nagu abstraktne kunst. Abstraktsionismil on olnud üldse eriline koht modernistliku kunsti kontseptualiseerimisel – seda on peetud modernistliku kunsti kulminatsiooniks ning siin oli teenäitajaks taas maalikunst. Abstraktset kunsti meil koolis ei õpetatud, nagu ei õpetatud ka 20. sajandi kunsti ajalugu. Selleni pidid kunstnikud ise jõudma, ise leiutama, teineteist vastastikku harides ja innustades. Ja nii jäi sellele külge keelatuse oreool, sest riiklikult edendati endiselt figuratiivse ja sotsrealistliku kunsti nõuet.

1970. AASTAD

Maalikunsti võib 1970. aastate Eestis jagada laias laastus kaheks geograafiliseks n-ö koolkonnaks, vastavalt kahele suuremale linnale – Tallinn ja Tartu. Juba II Maailmasõja lõpust hakati kunstielu tsentraliseerima Tallinna ehk pealinna, sarnaselt üleliidulisele poliitikale tsentraliseerida kunstielu Moskvasse ehk pealinna. Ilmselt toimisid sarnased tendentsid kõikides liiduvabariikides. 

Ehkki Leonhard Lapin oli 1970. aastate vaimse atmosfääri suhtes eriti sarkastiline, nähes, mida tehti arhitektuuris, kui Tallinnas hakati ehitama Lasnamäge ja jätkati ehitamist Mustamäel, Tartus kerkis aga Annelinn, võib kokkuvõttes öelda, et seal vähemalt toimus mingisugune progress ning paljud inimesed said elus esimest korda tunda nõukogude luksust, st kraanist voolas soe vesi. Koolis õpetati, et partei ja valitsus täpselt teavad, mis aastal jõuab terve Nõukogude Liit kommunismi, seega ka Eesti. Kas too strateegiline aasta pidi olema 1975 või 1985, kes seda enam mäletab. Kommunism aga tähendas maapealset paradiisi kõigile. 

Maalikunstis jätkusid kunstiuuendused leebemal kujul kui 1960. aastate uuendused. Nüüd laienesid need kohati ka vanema põlvkonna kunstnikele, keda üldiselt teatakse kui traditsionaliste.

1980. AASTAD

Maalikunsti jaoks olid 1980. aastad eriti soodsad – vaikival kokkuleppel peeti kunstide hierarhia absoluutseks tipuks maalikunsti, mis tähendas, et ka maalijad võisid end tunda väärika ja austatuna. Lähtuti teadmisest, et kogu rahvusvaheline modernistlik kunstiajalookirjutus oli maalikeskne. Selle kohaselt toimusid läbi sajandite esimesena uuendused ja revolutsioonid maalikunstis, kandudes alles seejärel edasi teistesse kunstitehnikatesse ja valdkondadesse. Niisugune mudel andis enesekindlust. 

Ja teiselt poolt olid 1980. aastad Karl Vaino ja Brežnevi juhtimisel vaimses mõttes kõige sumbunum aeg üldse. Kuna maalikunstis enam uuendusi ei toimunud, vaid keskenduti senise taseme lõputule täiustamisele, kandus kunstiuuendus hoopis näitusekujundusse, plakatisse, disaini, mida peeti perifeerseteks valdkondadeks. Tollane väga austatud kunstiteadlane Evi Pihlak esitas ühes oma artiklis Arthur Danto vaimus küsimuse, et kas kunst on ka Eestis nüüd valmis saanud? 

Nagu me tänapäeval teame, olid 1980. aastad tegelikult poliitilises mõttes absoluutselt murrangulised, juhtides Berliini müüri langemiseni 1989. aastal ning edasi juba Nõukogude Liidu langemiseni. Eesti noores kunstis hakkasid murrangud paistma 1986. aastal, aga see on hoopis teine jutt.

1990. AASTAD

Üldiselt on näitustel, muuseumides, ajakirjanduses esiplaanil 1990. aastate kunsti uuendused ja nendega seotud avalikkuse närvišokid, toonane noor kunstnikepõlvkond, kes võttis riigipiiride avanedes vastu erisuunalisi mõjutusi laiast maailmast ja Eestist, testides kõikvõimalikke piire. KUMU Kunstimuuseum on otsustanud nüüd tuua eesti 1990. aastate kunsti oma püsiekspositsiooni, seal on palju videot ja fotot ja installatsiooni ja kaasaegsetes tehnoloogiates teostatud kontseptuaalseid teoseid. Tasub minna vaatama KUMU valikut. Praeguseks on toonane šokeeriv kunstiuuendus muutunud turvaliseks kunstiajalooks. 

Siinses Haus Galerii oksjonivalikus avaneb aga täiesti teistsugune pilt 1990. aastatest – ühelt poolt tulevase kuulsuse varajased tudengitööd ja teiselt poolt vanemate väljakujunenud vaadetega kunstnike juba tuttav esteetika. Näitustele ei pruukinud sattuda mitte kumbki poolus. Niisiis pakub selline valik ka kunstiteadlasele imestust, et on võimalik kureerida hoopis niisugust, maali-keskset 1990. aastate kunsti. Ilmselt settibki tasakaalustatud vaatepilt alles pikas perspektiivis vaadatuna.

2000. AASTAD

Uue numbri ettelükkamine sajandile ja nullindate tulek tähistas Eesti ühiskonnas ja kunstimaailmas kummalist rahunemist, justkui atmosfääris endas oleks toimunud muutus. Selle kohta on hakatud kasutama sõna „normaliseerumine”, mis tähendab, et institutsioonid (eriti muuseumid, koolid jt) kogusid jälle jõudu (vahetult enne, 1990. aastatel valitses institutsionaalne madalseis). 2004. aastal astus Eesti Euroopa Liitu, 2006. aastal ehitati KUMU Kunstimuuseum, mis andis uue perspektiivi ja kiirenduse ka kunstielule. Noor pealekasvav kunstnikepõlvkond oli varasematest hoopis teise hoiakuga, introvertsem, väärtustades kunstis taas teostuslikku perfektsionismi. Toona näitustel ilma tegev põlvkond pole oma töid veel HAUS-i oksjonitele toonud, kuid kaugel seegi aeg...

2010. AASTAD

2010. aastate kunsti eesliinil toimus palju – see oli noorema eesti kunsti rahvusvahelise läbilöögi aeg, kunstitehnikatest tegid ilma endiselt fotograafia ja installatsioon, isegi keraamika. Eesti kultuuripoliitika hakkas eriliselt toetama kunsti rahvusvahelistumist, sellele aitasid kaasa uued institutsioonid. 2019. aastal juhatas uue aastakümne sisse Kai kunstikeskuse ja Fotografiska avamine Tallinnas, mõlemad täiesti uut tüüpi kaasaegsele kunstile ja fotole spetsialiseerunud asutused, mille vereringe on tihedalt seotud rahvusvahelise erialase kogukonnaga.

Kuraatorid ja noored kunstnikud ise hakkasid 2010. aastatel tõmbama näitustele vanema põlvkonna kunstnike töid, nii-öelda segama vett heas mõttes. Selle esimesi tugevaid näiteid oli Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu maalide / keraamiliste installatsioonide näitus „Kaunitar ja koletis” Kunstihoones 2016. aastal, algatajaks kuraator Tamara Luuk. Järgnes Kris Lemsalu esinemine Veneetsia biennaali Eesti paviljonis 2019. aastal. Haus Galerii oksjoni tööde autorid on samuti teinud koostööd nooremate kunstnikega. Siinsete tööde valmimisaastaid võiks pidada pigem kronoloogilisteks, tähistades loomingu eneseküllasust ja sisemist evolutsiooni.

2020. AASTAD

 

2020. aastad on alles algamas, ent juba teab igaüks meist, mida tuli üle elada 2021.-2022. aastal seoses terve maailma lukku panekuga ja kuidas see on mõjutanud nii isiklikku elu kui majandust, poliitikat ja kultuuri laiemalt. Võib-olla on see kaasa toonud suurema alandlikkuse heas mõttes? Praegune noorem põlvkond kunstnikke on alles õppimas ja nendest kuuleme lähitulevikus. Mis suunas läheb kunst? Eks ikka selles suunas, kuhu läheb ühiskond, teadus, majandus, poliitika ja kõik muu. Siin võib veel tulla üllatusi.