MOODSALT JA VANAMOODSALT
Eessõna: Piia Ausman, oksjoni kuraator
Kataloogi tekstide autor: Heie Marie Treier, kunstiloolane (TLÜ/BFM)
Haus Galerii 2023. aasta kevadoksjon joonistab kunstilugu ajateljel. Kui meie paari möödunud aasta oksjonite kataloogid jaotasid teoseid teemagruppidesse motiivi, laadi või mõtteühisuse järgi, siis seekord liigume selgelt ajas ja kronoloogias. Teosed on jaotatud peatükkidesse dekaadide kaupa, tuues välja olulise ja iseloomuliku, mida iga üksik teos sellel kümnendil illustreerib. Meie jaoks on oluline jätta igast oksjonist, mis pretendeerib olema teatud ajastu ülevaatlik koondnäitus nii galeriiseintel kui kataloogis, maha hariduslik märk – materjal, mida hiljem kunstiteadmiste täiendamisel kasutada ning mis vaatab korraga nii üldisi kunstitendentse kui ka igat üksikut teost.
Käesoleva kataloogi alguspunktiks on 1966. aasta. 1960ndad laiemalt olid meie kunstis märgilised, kuna toimus väga selgelt noorema ja vanema põlvkonna segunemine, mil ühed tulid uute ja avastuslikena, püüdes hoomata raudse eesriide taha jäävaid maailma kunstisuundi, omamata võimalust väljuda Nõukogude Liidu suletud ruumist ning teised, kellest mitmete looming märkimisväärselt uuenduslikuna jätkus, ent kelle õpiaastad, enamasti Pallase kunstikoolis, olid põimunud 20. sajandi alguskümnendite Prantsusmaa, Saksamaa ja muu Euroopa kogemusega. Nii leidis aset 1966. aastal Tartus Elmar Kitse legendaarseks jäänud abstraktse kunsti näitus, mis rekonstrueeriti 2016. aastal ja mille kuraator Peeter Talvistu kirjutab saatesõnad järgnevalt: „Elmar Kitse (1913–1972) loetakse üheks Eesti kunstiajaloo väljapaistvamaks ja viljakamaks loojaks. Tema 1966. aasta isikunäitus, mille 105-st teosest enamik valmis sama aasta jooksul, on esimeseks tõeliseks abstraktse kunsti võidukäiguks Eestis ning üheks tähtsaimaks 1960ndate lõpu kunstiuuenduse verstapostiks. 1994. aasta Kitse kataloog kirjutab näituse kohta: „Seda väljapanekut võib nimetada moodsa kunsti manifestatsiooniks ning tippsündmuseks 1960ndatel aastatel.”“
Seda olulist kunstiajaloo punkti respekteerivalt tõmbas Haus Galeriigi joone kahe 2023. aasta kevadoksjoni teostevaliku vahele, märkimaks teatud kulminatsioonipunkti meie vanema ja noorema kunstnikkonna võrdlusel, mil ühed olid siiski veel teiste õpetajad. Näib, et hiljem, eriti 1990ndate kunsti pilgu läbi, oleks see 60ndate moment tagasivaatavalt otsekui kusagile ununenud. Siis domineeris juba kontseptuaalne kunst, eksperimenteeriti suurte maalimastaapide ja installatsioonide ning selgelt sotsiaalse alatooniga kunstiga ning selle põlvkonna jaoks nõukogude minevikku nii väga ei vaadatud. Liiguti peadpööritavalt edasi ja pallaslaste formaat jäi kaugeks ja kammerlikuks, mille tõukejõudu, mõjusust ning tegelikult just 1960ndatel avaldunud värskust me omal moel tänaseni taasavastame. Ometi ei saa me aga ka 20. sajandi lõpukümnendite kunstist rääkides märkimata jätta intiimsema maalilaadi ning traditsioonilisema ja realistlikuma kunsti jätkumist, milleks oksjonivalik näiteid pakub. Käesolev kataloog kätkeb koondavalt ja sõnasuunavalt just seda, mis algas meie kunstis 1960ndate teisest poolest, hüperrealiseerus 1970ndatel, intrigeerus 1990ndate alguses ning avardus taasiseseisvumisaja kunstivabaduse võimalustega kuni tänapäevani. Nii leiate siinsest autorite nimekirjast kõrvuti 1960ndatest Richard Uutmaa ja Andres Toltsi, aga ka Olav Marani või 1970ndatest Urmas Pedaniku, Peeter Mudisti, Malle Leisi ja Märt Bormeistri ning Kalju Nageli; 1980ndatest Toomas Vindi, Evald Okase ja Alfred Kongo; 1990ndatest Enn Põldroosi, Jaan Elkeni, aga ka Marko Mäetamme jpt. Valiku lõpetab 1980ndate lõpul revolutsioonilise performance’i kunstnikuna esile tõusnud Siim-Tanel Annus oma kõige viimati valminud maaliga, mis kannab sel kohal tähenduslikku pealkirja Genesis 2023, mille kohta kunstiloolane Heie Marie Treier kirjutab kataloogis: „Mida tähendab sõna „Genesis?“ .../eesti keelde tõlgituna I Moosese raamat Vanast Testamendist. Maailma loomise lugu, Paradiisi aia lugu, täiusliku elu lugu ilma kurjuseta ning seejärel lugu sellest, kuidas mees ja naine jäid paradiisist ilma, sest nad tahtsid kogeda lihalikku elu koos kannatustega ja selle kaudu targaks saada. .../“
Sellest kirjeldusest võiks siinkohal noppida üldistatuna viimase mõtterea, viidates sellele, millele viitab kunst – sõnumile, mis on mingis ajahetkes sedavõrd oluline, et see muutub aegade üleseks, kutsudes meid mõtlema elu olulistele aspektidele ja võimalusele saada targemaks, paremaks ja hingelt ilusamaks. Olgugi just sel korral see meie kunstiesitluse rõhutatud eesmärk – leida tarkust läbi pildiruutudel kujutletud kõnekate maailmaruumide, läbi iga üksiku teose kui ka sõna kunstilause suuremas tervikus.