MOODSA KUNSTI KLASSIKA

AED KUI METAFOOR, AED KUI REAALSUS

2022. aastal on eesti kaasaegse kunsti üks läbivaid teemasid botaanikaaed koos lillede ja taimedega – seda muidugi kontseptuaalses ja analüüsivas võtmes, kus taimed võivad osutuda sümptomiteks suurematele ühiskondlikele nähtustele. 

Nii kandis Veneetsia biennaali eesti paviljoni näitus pealkirja „Orhideliirium”. Septembris-oktoobris toimunud noorte kunstnike biennaal Artishok üldpealkirjaga „Taimed kui tunnistajad” oli viidud aga Tallinna Botaanikaaeda.

Võib-olla algas igatsus senise kaasaegse kunsti põlatud teema järele juba 2020. aastal, mil maailm pandi lukku ja elu seiskus, hingeline segadus oli suur. Tolle aasta septembris avati Prantsusmaal Giverny-s näitus „Monet’ lilled”. Loogiline, et Monet impressionistlikud maalid pidid olema seotud mitte ainult esteetika uuendusega, vaid ka kuskil Prantsusmaal asuva aiaga. Siin tema aed siis on (video 2: 52 min):  https://youtu.be/rjWx2WNXFF4

Eedeni aed on Vana Testamendi järgi maailma loomise alg-ideaal. Teadlased on isegi uurinud Eedeni aia tõenäolist asukohta – see võis paikneda kuskil praeguse Pärsia lahe põhjas, mis pidi tol kaugel ajal olema külluslik maismaa. Ilma Eedeni aeda teadmata on raske aru saada kunsti- ja arhitektuuriajaloost. 

Aed kui pelgupaik tõmbas mitmel viisil aga (hilis)nõukogude kultuuritegelasi. Ilmselt kuulsaim on Siim-Tanel Annus, kes 1980. aastatel kasvatas pool aastat oma aias taimi ja ülejäänud pool aastat elatus nende müügist; tänupühade aegu tegi aga üks kord aastas oma aias performance’i, esitledes end kuningana, nii et kunstniku aed muutus kuningriigiks. Tanja Muravskaja analüüsis aga foto vahendite keeles Tuglaste suhet oma aiaga, mis eriti Stalini karmil ajal osutus võib-olla hingepäästvaks. 

Aed pidi olema kirjanike ja kunstnike pelgupaik ja teraapia raskel ajal, aidates tasakaalustada hingeelu. Nii sündis aia kultuuriline mikropoliitika, mis aitas kaasa hingelisele vastupanule. Aed võib toimida ka kui ellujäämisstrateegia.  

VAADE TAEVASSE

Taeva märgid on olnud inimesele olulised ammusest ajast peale. Taevas on midagi suuremat ja võimsamat kui inimene. Inimesel pole kontrolli taevaste üle, samas mõjutab seal toimuv inimest otseselt. 

Kui teha väike ekskursioon kunstiajalukku, siis taevastele asjadele on keskendunud eriti idakiriku kunst (ortodoksia). Õigeusu kirikusse sisenemine peaks andma eelmaigu paradiisist, kuhu igal inimesel on lootus pääseda. Visuaalselt esindab taevaseid sfääre ikoonide ja seinamaalide kuldne taust. http://www.newdesignfile.com/postpic/2009/10/greek-orthodox-icons-of-christ_345691.jpg  Läänekiriku kunstis võib üheks vapustavamaks taeva maalijaks pidada Giottot, kelle teoste vaatamiseks tuleb sõita Assisisse Itaalias, tõusta kõrgele mäkke, mis asub pealpool pilvi, ja külastada kloostrit, kus kaks keskaegset kirikut on ehitatud üksteise peale. Giotto maalitud Püha Fransiscuse viimane austamine (1295-1299) kujutab Taevase peakontori isikute kohalolu, ent seal näeb ka ehtsaid pilvi, millesse on peitunud õhuvalla vürst, kes soovib tähtsal sündmusel kohal viibida: https://analisidellopera.it/wp-content/uploads/2019/11/Giotto_Morte_di_san_Francesco.jpg

Inglise keeles tehakse vahet sõnadel „heaven” (religioosne taevas) ja „sky” (reaalne taevas). HAUS galerii valikus puutume kokku viimatinimetatuga ehk „sky” mõistes taevaga. Ent siingi saab viidata mõnedele tähenduslikele kunstiajaloo seikadele. 

Saksa väga mõjukas kunstnik Anselm Kiefer maalis enne Berliini müüri langemist teoseid, millel kõrge silmapiir – kunstniku kogu tähelepanu keskendus põllul või mullal või maapinnal toimuvale:  https://i.pinimg.com/736x/3c/55/d9/3c55d9750dd5468d028c06b51f34ce95--anselm-kiefer-shellac.jpg  Pärast Berliini müüri langemist (1989) langes ka Kieferi maalide silmapiir, kunstnik tõstis pilgu tähistaeva poole, vaadates seda lõdvestavas asendis, alt üles: https://i.pinimg.com/originals/ff/67/b7/ff67b7cd154695e1295e77028e2afe38.jpg

See meenutab niiväga varajast, 20. sajandi alguse Kristjan Rauda: https://kumu.ekm.ee/blogi/nadala-teos-kristjan-raud-kahekesi/

Ega oksjonivalikus olevatest kunstnikest olegi keegi spetsialiseerunud just taeva kujutamisele, küll aga on taevas kohal neis valitud teostes. Ilmselgelt on taeva koloriidi abil võimalik võimendada ka maali sõnumit.  

Vaadakem siis uudishimulikult üles taevasse ja laskugem lõpuks langevarjuga Maa peale. 

ESTEETIKA, MIS KÄSITLEB SUHTEID

1998. aastal avaldas prantsuse kunstikriitik ja kuraator Nicholas Bourriaud oma ülimõjuka raamatu „Esthétique relationnelle”, mis tõlgiti ka inglise keelde kui „Relational Aesthetics”. Eesti keeles on mitmeid tõlkeversioone, kas „suhestuv esteetika” või „suhestav esteetika” või ka „suhte esteetika”. 

Bourriaud püüdis teoretiseerida paljude 1990. aastate kunstnike suundumuse üle pürgida suhtleva kunsti poole – kunstnikud hakkasid sajandivahetusel looma situatsioone, milles suhestusid vaatajatega otse, mitte enam piltide vahendusel. Nii hakkasid kunstnikud avalikkuses näiteks süüa keetma, et serveerida publikule head toitu kontseptuaalse kunstisündmusena. 

Eesti kunstis on ka sarnaseid aktsioone tehtud, näiteks Kai Kaljo ja Tiina Tammetalu „Shop” või Pärnu koolkonna kunstnike publikuga suhtlemise püüdlused. Selline esteetika eeldab inimeste omavahelist reaalset suhtlemist näiteks performance-kunsti vaimus. 

Ilmselt kujunes selline kunstisuund vastukaaluks aina võõranduvatele inimsuhetele, mis on tingitud arvutiekraanide ja mobiiltelefonide maagilisest mõjust. See mõju pole mõistagi kuhugi kadunud, küll aga tundub olevat kadunud suhestuva esteetika kunst või on see võtnud noorema põlvkonna jaoks lihtsalt uue vormi?

Siinkohal võiks siis üldistada, et inimsuhteid saab teadlikult kujundada või disainida. Siintoodud HAUS-i oksjoni maalid modelleerivad ka teatud mõttes inimsuhteid väga erineval viisil. Olgem teadlikud.  

LINN KUI METAFOOR, LINN KUI REAALSUS

Linn ja urbanistlik elustiil tõusis eesti kunstis esiplaanile koos SOUP’69 põlvkonna noorte kunstikega, kes õppisid ERKI-s (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, praegu EKA ehk Eesti Kunstiakadeemia) 1960. aastatel arhitektuuri, disaini, klaasi jms. Samal ajal oli Eestis linnakultuur pigem nõrk; suurim linn Tallinn võis kohati välja näha nagu küla. Küll aga said kunstnikud vabalt reisida sellistesse suurlinnadesse-metropolidesse nagu Peterburg ja Moskva ning olla vaimselt kontaktis New Yorgi ja teiste oluliste linnadega riigipiiri taga. Noored kunstnikud mõtlesid ettepoole – tõelise linnakeskkonna võimalikkusest Eestis. See hakkas vaikselt täituma alles pärast 1990. aastate lõpul hoogustuvat ehitusbuumi.

Arhitektuuri praktikud ja teoreetikud üle maailma mõtlevadki enamasti pigem ettepoole, projitseerides linnu sellisena, millised nad võiksid olla, aga veel ei ole. 

Eri rahvaste mõtlejaid ja loojaid on aga läbi sajandite paelunud ideaallinna idee. See pärineb Uue Testamendi lõpust, kus leidub detailne kirjeldus tulevasest ideaallinnast. Sealt puudub kurjus. Ideaallinn kannab nime Uus Jerusalemm ning see pidavat olema ehitatud materjalist, mille kohta pole inimkeeles veel sõna, aga kirjelduse järgi pidavat see meenutama kulda ja klaasi. Ideaallinn on hiigelsuure kuubi kujuline, sest ingel mõõdab tema kõiki külgi kuldse pillirooga ja saab tulemuseks, et kõik küljed on omavahel võrdsed. Määramatus tulevikus laskub ideaallinn taevast alla Maa peale praeguse Jerusalemma kohale, tõotades olla seega täiesti maine käegakatsutav koht. Internetis leidub koguni matemaatilisi arvutusi selle linna suuruse ja ehitusmaterjali tiheduse kohta, siin üks näide Taevasest turismist: http://www.tourofheaven.com/eternal/new-jerusalem/size.aspx

Kui ideaallinna nime ei soovita välja hääldada, võidakse kasutada eufemismi „Nähtamatu linn”, mis viib mõtted uitama juba järgmistele radadele. Nii on eesti keeldegi tõlgitud Italo Calvino „Nähtamatud linnad” (Perioodika, 1994). 

Aed ja linn on kaks ideaalikategooriat, millega algab ja lõpeb Piibel. Tekib sümmeetria, kus alguse ja lõpu vahepeale jääb inimkonna sajanditepikkune ajalugu.

Tagasi Eestisse – HAUS galerii oksjonil on valik eesti kunstnike linna tõlgendusi, mis pärinevad peamiselt 21. sajandist. Kõik need tööd on mõneti vihjelised ja kutsuvad vaatajat ise edasi mõtlema.