VAATENURGA KÜSIMUS

„Kõige täiuslikum viis universumi uurimiseks on see, mille on avanud matemaatika ja eriti geomeetria,“ on öelnud René Descartes (1596–1650), prantsuse matemaatik ja filosoof, kes lõi analüütilise geomeetria alused ning võttis kasutusele koordinaatteljestiku, mis võimaldab kirjeldada geomeetrilisi kujundeid algebra abil.

Geomeetria on pragmaatilise maailma üks olulisemaid jõujooni, märkides süsteemi, millesse aegruumis eksisteeriv esemeline maailm paigutub, et seda paremini mõista, analüüsida ja suuremasse võrdlussüsteemi seada. Ometi on geomeetria ka omal moel iseseisva mõtte filosoofiline alus, pakkudes mängulisi interpretatsioonivõimalusi loomingulistel väljadel.

Martin Luts on leidnud geomeetrilistes vormides isikliku väljakutse, maalides matemaatilise täpsusega üksteisega suhestuvaid objekte erinevatest vaatenurkadest, otsekui küsides, kas rakurss võiks objekti muuta millekski muuks või toimub seesugune näiline teisenemine üksnes vaataja enda silmis ja mõtteis. Laiemalt tegeleb näitus tajuküsimustega, olgu need siis Lutsu geomeetrias optilisi efekte tekitavad silmamoonded või vaataja analüüsivõimest lähtuvad mõttenihked.

Autor toob publiku ette rea ühest ja samast kujundist inspireeritud teoseid, varieerides loovalt kujutatu lähtepunkti: eest, tagant, küljelt või otsevaates, suurena, väiksena või keskmisena. Ta kutsub oma äärmise põhjalikkuse eeskujul endaga kaasa mõtlema ja ammendama ühe ja sama atribuutika võimalusi, kui need üldse oleksid ammendatavad.

Martin Lutsu geomeetrilised vaatenurgad on ammendamatud. Justkui lõpuni läbimaalitud analüüse võiks alustada taas ja uuesti, vaadeldavat kas või grammi võrra teisest küljest mõtteisse salvestades. Selline geomeetriline vaade tundub ehk teoretiseeriv, ent on ometi midagi enamat, olles teisendatav mitte üksnes tinglikele nimetamata vormidele, vaid ka meile endile, suhetele ja tunnetele, mida me loome või mida meiega ja meist luuakse. Nii võime me ka ennast ja teisi näha küll samana, ent lõpmatult erinevana. Iga uus inimene, nagu ka iga uus olukord, võimendab meis täiesti uusi enesekooslusi. Martin Lutsu maalide mõte ja maailm kukutavad meid otsekui geomeetrilisse kaleidoskoopi, mida raputades saame tulemiks lisaks arvutuna näivatele värvikombinatsioonidele ka arvutuna näivaid silindrite, kuupide, kerade ja tahukate lahendeid – elu- ja eneselahendeid.

Kunstnik ise on oma selle näituse teosteseeriast kõnelenud järgnevalt:

„Selles näituses korduvad vormid eri vaatenurkadest ja eri ruumides: tumedas varjus, hallis valguses ja kreemjas tasakaalus. Muutub valgus, muutub ruum, muutub viis, kuidas kujutist kogeme. Vormid jäävad samaks, kuid muutuvad nendevahelised suhted, raskuskese ja tähendus. Sama kompositsioon võib sõltuvalt vaatenurgast muutuda täielikult.

Teosed ei kujuta kindlaid objekte, vaid viise, kuidas midagi nähakse. Geomeetrilised vormid mõjuvad korraga täpsete ja ebareaalsetena – nagu ideed, mis püüavad hetkeks nähtavaks saada.

Näituse keskmes ei ole ainult vorm, vaid küsimus: Kui palju sõltub nähtav sellest, kust me vaatame? Kas iga vaade loob omaenda versiooni nähtavast maailmast?

Ja üks lisamärkus: kuigi tegemist on abstraktsete kompositsioonidega, võib nendes aimata inimest.“

Martin Luts on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna, omandanud magistrikraadi ärijuhtimises ning õppinud Eesti Kunstiakadeemia avatud kursustel. Ta on kandnud endas sügavat huvi geomeetria vastu, lihvides seda täiuseni oma õlimaalides.

Maalikunstnik Martin Lutsu praktika uurib ideaalse vormi ja materiaalse maailma vahelist suhet, mille keskmes on vormi iseseisev tähendusväli. Tema tööd toetuvad filosoofilisest realismist pärinevale eeldusele, et vormil on omaenda tähenduslik autonoomia, mis ei sõltu vaataja pilgust ega tõlgendusest. Luts kasutab geomeetrilist kujundit kontseptuaalse tööriistana, mille kaudu küsida küsimusi täiuslikkusest, korrast, püsivusest ja muustki.

Tekst: Piia Ausman