SELGE PILT

Mauri Grossi näitus Haus Galeriis kannab pisut ootamatult lakoonilist, ent äärmiselt mängulist pealkirja „Selge pilt”. Mida autor sellega mõelnud on? Või mida vaataja siinkohal mõelda võiks? Või on pilt igas mõttes niivõrd selge, et siin ei olegi midagi mõelda?

Selgus valitseb Mauri Grossi piltides sel või teisel moel mitmekihilisena. Teame teda tema viimase aja loomingu põhjal stiilselt filigraansete lilleväljade maalijana, mediteerijana lõuendipinnal, kelle pintslijoone täpsuse teostamine ja jälgimine haarab ilmselgelt võrdselt nii kunstnikku ennast kui vaatajat. Mauri Grossi peen atmosfääritaju aimdub võluvalt nii talle omases soojalt punapruunis koloriidis kui ka äärmiselt detailses ja tihedalt põimunud kõrte ja õite kaasolemuses.

See on ju tegelikult lihtne, mida Mauri maalib – „lilli kujuteldaval aasal”, tehes seda ometi sellisel programmilisel ja filosoofilisel viisil, et nähtule ei olekski enam nagu midagi lisada. Ometi kutsub see end kaasahaaravalt mõistatama, leidmaks mõnd peidetud saladust, mille otsimine ja arvamine on korraga nii rahu kui väljakutse.

Mauri on oma maalide kohta öelnud:

„Sügavuti vaadates on maal nagu seisund. See ei kujuta ainult nähtavat maailma, vaid avab ukse sisemisse reaalsusesse. Selle kompositsioonikihid ja rütmid mõjuvad nagu meditatsioon – iga vorm, joon ja värv kannab tähendust. Nähtava korra ja geomeetria all pulseerib midagi seletamatut, intuitiivset, elusat.

Värvid ei ole pelgalt dekoratiivsed, vaid tähenduslikud: sügav sinine võib viidata lõpmatusele ja vaikusele, kuldne valguse ärkamisele, maatoonid juurdumisele ja seotusele loodusega. Vertikaalsed vormid viitavad kõrgusesse pürgimistele ja triipkoodid korra ja kaose suhtele. Struktuurid, mis loovad maalide kaugusi ja sügavusi, kutsuvad vaatama eemalt avanevat ruumitervikut, tasakaalu, mis kõneleb läbi lähedal oleva detailitiheduse. See kõik loob tunde ühest ajatust ja äärmiselt elusast maailmast, mille iga lähivaatlus paljastab midagi uut.

Mõjuv maal ei anna otseseid vastuseid, vaid kutsub peatuma ja endasse vaatama nagu peegel, mis näitab rohkem hinge kui välispinda, pakkudes korraga nii ülimat tundeküllust kui minimalismi.”

Mauri Gross on omandanud kunstihariduse Tallinna Ülikoolis, õppides lisaks lavakujundust ka Eesti Kunstiakadeemias. 2009. aastast on Gross vabakutseline kunstnik, väljendades end peamiselt läbi maalimise. Autorit inspireerib tema austus klassikalise õlimaali vastu. Oma teostes käsitleb ta maalitud kujundite subjektiivset väärtust ja muutuvaid tähendusi. Ta maalib igapäevast, vaadeldes, kuidas traditsioonilise õlimaali poolt osutatud tähelepanu selle tähendust ja väärtust muudab. Oma töödega soovib Gross kaasata vaatajat kogema igapäevase ja kvaliteetse maalitehnika koosmõjus tekkivat dissonantsi. Grossi teised tegevusvaldkonnad on graafiline disain ja sisekujundus. Aastatel 1998–2007 töötas Gross graafilise disaini õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.

Tekst: Piia Ausman