(Lauri Sillak) LAURENTSIUS ÜLEVAADE

Laurentsiuse vastvalminud teostevalik on eksponeeritud Haus Galerii mustade seintega ruumivalgust neelavas saalis, mis laseb eriliselt võimenduda kunstniku värvimaastike siseatmosfääril . 

Laurentsius toob oma maalidel talle omaselt kokku kaks vastanduvat maailma, äärmiselt abstraktse ja äärmiselt hüperrealistliku. Filigraanset maalitehnikat valdava kunstnikuna suudab ta nende kahe vahel luua kummastava ühispinna, selge miski ja mitte miski dialoogi, kus hajuvatele ja pintslijooni jälgivatele värvipindadele on sättunud fotograafiliselt esiletõstutud elemendid. 

Sellisena näeme näitusel seeriat „Meri vist...“, kus maalipõhjad on tinglikult abstraktsetesse merevärvidesse triibutatud, kujutades pigem vee tajutoone, kui mere reaalsust. Veele annavad aga lisatähendusi läbi peente varjuderuumide maalidele pikitud ultrareaalsed puuoksad.

Nii vaatabki kunstnik, nimetades oma näituse ÜLEVAATEKS, üle mere ja silmapiiri ent ka üle oma viimaste aastate loomingu. Ta maalib vaatajale ja talle endalegi tuntud motiive veelkord, tehes ühe loomeperioodi kokkuvõtteid, tsiteerides iseennast, samastudes looduga ning kaugenedes sellest üheaegselt otsekui püüdes endalt küsida, kas midagi viimastel aastatel maalitust on jäänud veel maalimata, ütlemata, et see siis põhjalikult lõpule viia.

Kontseptualistidele, nagu ka Lauri Sillak, on omane töötada seriaalselt, sukelduda ühte teemasse peaaegu, et eksistentsiaalse filosoofina, süvenedes teda huvitavate visuaalsete teemade jätkuvasse mõttearendusse, justkui oleks autoril võimatu öelda ühe maaliga kõike, mis teda selleks inspireerinud on. Nii valmibki rida teoseid, mis näitavad ühe ja sama eseme või olukorra olemuslikku mitmetisust – läbi erinevate rakursside, suuruste ja tõlgenduste vaates muudavad need esemed ja olukorrad  oma tähendusi või lasevad rõhutuda detailidel, mis teise nurga alt vaadatuna märkamata jääksid.

Laurentisusel on eriomane oskus vaadelda hetke igati ja sügavuti, mis laseb meenutada teisigi tema erinevaid ühele teemale või objektile keskendunud maaliseeriaid nagu kunagine Mapplethorpeí kallade sari, mil madalmaade kooli laad ning popkunsti tunnetus said kokku uues tõlgenduses. Valmis rida eriformaadis kallasid tumedal laseeritud pinnal. Meenutame ka sarnaselt kontseptuaalsed puuviljadega maalide korduseid. Näib, et Laurentsiuse kui kunstniku intrigeerivaim fenomen ongi tema esteetilisse süvenemise võime, oskus rahulikult oma maailmaruumi edasi anda selle askeesi mitmekesisuses.

Lauri Sillak ehk Laurentsius omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal ja esineb näitustel aktiivselt alates 1993. aastast.  Ta on ilmselt üks (vana)meisterlikkumaid maalijaid Eesti kunstis, kes ei piirdu aga pelgalt tehnilise osavuse demonstreerimisega vaid otsib üldisemat kunstilist tõde, kartmata olla teistsugune. Nii seobki Laurentsiuse looming akadeemilise ja kaasaegse maalivõtestiku, puudutades ka pop elemente ning dekadentliku esteistikat. nLauri Sillak  on tegutsenud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas alates 2000. aastast ning on pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe preemia 1999. aastal, tema teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides ning need on aukohal ka erakollektsioonides nii kodu- kui ka välismaal.

Tekst: Piia Ausman