ERICH PEHAP MOODNE MAAILM

Haus Galerii esitleb maineka, igimoodsa ning ka meie kunstioksjonite valikutes läbi aastate osalenud ja tähelepanu saanud autori Erich Pehap eksiiliaegset loomingut. Eksponeeritud on peamiselt autori joonistus ja graafika ent ka mõned akvarellid ja pastelltehnikas valminud tööd.

Erich Pehap sai kunstihariduse 1930ndate aastate Tartus, õppides 1932–1936 legendaarses Pallase kunstikoolis. Tema peamisteks juhendajateks olid Ado Vabbe ja Hando Mugasto, mõlemad modernistliku graafika ja maalikunsti võtmefiguurid Eestis, pannes aluse ka noore Pehapi moodsale ja modernistlikule mõttelaadile. Pallases keskendus Pehap eeskätt graafikale, kujunedes kiiresti üheks kooli andekamaks noorema põlvkonna autoriks. Hiljem tuntakse Pehapit laiemalt juba nii tema maali-, graafika- kui ka kujundusloomingu kaudu. 

Pehap põgenes Eestist 1943 aasta sõjakeerises Soome kus ta jätkas erialast enesetäiendamist osaledes ka Helsingi kunstielus. Rootsi asus Pehap 1944. aastal tegutsedes peamiselt Stockholmis, võttes osa sealsetest näitustest ning täiendades oma oskuseid, eeskätt linool- ja puulõigeks, millest on saanud ka hiljem tema enimkasutatud graafikatehnikad. 

1949. aastas viis aga Pehapi Kanadasse, kus ta lõpetades 1952. aastal Montréali Mehaanilise Joonestamise Instituudi, sidudes end tihedalt tollase Kanada kunstiaktiiviga, mis koondus Toronto kunstikeskuse ümber. Pehap tegutses Kanadas nii graafikuna, õppejõuna kui ka vabakutselise kunstnikuna, jäädes läbi elu veendunult kunstnikukärjääri juurde, millele armastatud Tartu vaimsus kunagi oli aluse pannud. 

Kunstniku näituseteosed ongi suures osas valminud juba Kanadas 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel. Ometi leiab valikust ka mõne haruldase kodumaa perioodi jäänud töö andes võimaluse võrrelda autori siinseid ja sealseid vaateid ja mõtteid, alguseid ja edasiminekuid. 

Kodumaalt lahkunud pallaslasena on Pehapi looming heaks näiteks vaba maailma mõjutustest ja teemaderingist, ühe eksiili läinud eesti kunstniku loomingus, mis siin ja nõukogude ajal ei oleks olnud võimalikud nagu Pehapi joviaalne linnakeskkond, inimesed tänavail ja parkides, tihti nautleva ja promeneeriva elulaadi ning puhkehetkede kujutamine jne. Tollase Eesti sotsrealsitlike nõuetega kunst võis julge olla vaid töö ja poliitteemade käsitlemisel või põgeneda neutraalsetesse linnavaadetesse, natüürmortidesse ja muidugi loodusesse. Kohalikele modernistidele oli see keeruline aeg, mil eneseks jäämine ja nn soositud kunsti tegemine muutusid väljakutseks, millele paljud vastu ei pidanud, satuti repressioonide alla või eemalduti kunstielust vabatahtlikult. 

Kindlasti olid omad raskused ka neil, kes Eestist põgenesid. Paljud neist Rootsi nagu Eerik Haamer, Endel Kõks, Karin Luts, korvates kodumaa kaotust kunstiga, jäädes truuks siin valitud teekonnale ning kujutades tihti ka läbi mälestuste ja fotode kodumaad või puudutades 

Eestis armsaks saanud teemaderingi. Nii jäid Eerik Haamerile ka välisperioodil hingelähedaseks kalurielu ja rannamaastike motiivid, kui Pehap lõi graafilisi lehti Eesti linnadest. Aga oldi ka vaba maailma vaimus eksperimentaalsed. Eriti avalduvad need teismoodi kohalejõudmised eksiiliautorite hilisloomingus. Endel Kõksi mitmetes reisi ainelistes töödes, kuhu ta noppis uusi kunstivõtteid ja kompositioonilisi eksperimente nagu ka Karin Luts oma maalikeelt kujundades ent kelle loomingusse jäi siiski alatiseks ka teatud naiselikult psühholoogiline pingestatus ja tundlikus. 

Pehapit võib siinses võrlduses pidada mänguliseks ja otsinguliseks, kunstnikuna uudishimulikuks ning motiividelt mitmekesiseks. Ometi on tema loomingule laiemalt ja äratuntavamalt omane siiski inimese ja linlike teemade armastus. Läbiva joonena kujutab kunstnik inimese ja linna suhet, nii ruumides kui tänavail, põimides need kaks ühte kompositsiooni ansamblisse ja dialoogi. Küllap on Pehap ka üks enim figuuridelembeline pallaslane meie kunstis tervikuna. Nii näemegi näitusel nii paarikesi, kui inimgruppe, portreesid ja akte, ent ka abstraktseid katsetusi ja uudishimu väljendada end läbi minimalismi või värvigeomeetria omades kõiges äratuntavalt isikupärast stilisastsiooni.