IVIKA LUISK KALEIDOSKOOP

Värvide ja tajuruumide mahlakas näitus kannab pealkirja Kaleidoskoop, olles inspireeritud kunstniku lapsepõlvest Lõuna-Eestis – selle maastikest, unenägudest ja hetke maagiast, mil mõni looduse detail muutub üleelusuuruseks kogemuseks. Neid kogemusi on Ivika Luisk kaleidoskoobina oma maalimaastikel raputanud ja keerutanud, lastes tekkida aina uutel ja kordumatutel kujunditel. “Kaleidoskoop on minu jaoks metafoor, mille abil kirjeldada oma rännakuid mõttes või ilmsi või hoopiski kusagil alateadvuse radadel, unenägudes,” räägib kunstnik ise. See kõige segunemine ühes maaliruumis, justkui nähtavat maailma nihesades, ongi olnud kunstnikule siin inspiratsiooniks.

Ivika Luisk armastab rännata läbi oma maastike, mis on tema jaoks olulised ja puudutavad – jalutades kaasas looduse imelise ringkäiguga, taaskohtudes paikade ja hetkedega, mis on küll samad, ent aja liikumises ometi nii erinevad. Uued valgused ja muutunud värvid lasevad tuttavatel kohtadel taas kordumatuna mõjuda, lisades neile võlu ja väge.

“Sellised looduse väega paigad on kogu aeg minuga; kannan neid endas kuni hetkeni, mil need lõuendile ilmuvad ja maalideks saavad. Need on isikliku tähendusväljaga ülevad kohad, mida otsekui mingi nähtamatu jõud mind ikka ja jälle maalima kutsub. Maalin kõiki neid muutusi ja teisenemisi – nii aastaegades kui ka minu enda emotsionaalses seisundis. Tahan pidevalt kogeda, kuidas üks ja sama asi on tegelikult alatasa teine. Seetõttu ihkan ka nendesse paikadesse tagasi minna. Olen selle teisenemise igatsuse oma maalidel jäädvustanud. Vahel ei olegi vaja kaugele kõndida, mõnikord saab selliseks kohaks lihtsalt üks aknatagune vaade, vaimustavalt põnevate koloriitidega otse silme ees. Siis saangi maalida nn  vahelduvaid ‘vaateid aknast’. 

Nii uuribki näitus Kaleidoskoop läbi maalimaailmade looduse ja inimese suhteid, meie sise- ja välismaastikke nende lõputus muutumises. Ivika maalides põimuvad abstraktsed rütmid ja värvikooslused tundliku kujundikeelega luues harmoonilisi, ent samas dünaamilisi kompositsioone. Nagu kaleidoskoopi pöörates muutuvad klaasikillud peeglites uueks ja uueks kujundiks, nii muutuvad ka Ivika Luiski teoste tähendused sõltuvalt vaataja pilgust ja meeleolust.

Maalimine on Ivika jaoks protsess, mille sees olles on üsna lihtne ajataju kaotada. Värvid otsekui ilmuvad paletile, tulevad kusagilt “käe seest” ja hingesügavusest korraga, olles kirgastena tallele pandud, et need seejärel kiht kihi haaval lõuendile “mahalaadida”. Iga lisatud värvilaik mõjutab tervikut. Ivika jaoks on värv emotsiooni kandja ja seda elustav valgus elu energia sümbol,  millega ta kutsub vaatajat kaasa pulseerima.