VANO ALLSALU ÕITSEMISE MÕISTATUS

Vano Allsalu vaatleb ja taasloob ümbritsevat läbi tugeva subjektiivse üldistuse, keskendudes omaenda isikupärasele värvimaailmale. Kunstniku loomelaad on jõuliselt ekspressiivne, abstraktne, siin-seal ka figuratiivsusega mängiv. Allsalu jaoks on olulised nähtava pildistruktuuri aluseks olev mõttekude, visuaalse ja verbaalse seosed, aga samuti tähenduse tekkimine abstraktse ja kujutava piirimail.

Näitusel Õitsemise mõistatus on kunstnik võtnud vaatluse alla kasvamise, õitsemise ja lagunemise müsteeriumi, süvenedes lillekimbu anatoomiasse. Sellest võib võrsuda rusikas käsi või plahvatuse tulepilv, vaevuaimatav inimpea või hoopiski lill lilles – nagu lõpmatuse pettepilt vastastikku asetatud peeglites. Kord moodustavad varred skeleti, mida lehed ja õied katavad taimse ihuna, siis näib umbrohi võtvat võimust ning kasvamise pidurdamatu hoog katab lillede õrnemad osad. Mõnel maalil paistab tühjus janunevat lillede järele, mis alles hakkavad värvilises kaoses kuju võtma.

Vano Allsalu käsitluses kohtub analüütiline poeetilisega, pintslitõmmete risoomsed struktuurid moodustavad maalilise kompostikihi, millest võrsuvad värvid ja kujundid lõimuvad looduslike ja kultuuriliste vihjetega. Kohati tundub, et õrnus ja jõhkrus kohtuvad neis töödest nagu kirsiõied ja harakiri vanas Jaapanis. Allsalu tugevasti üldistatud lillemotiividest leiab nii ilu kui ähvardust, ülistust elule ja kasvamisele ning hämmeldust selle kõikevõitvuse üle.

“You gave me a lily, but now it's a field,” ütleb Leonard Cohen oma laulus It’s torn. Kas looduses eksisteerib õitsemise tung, mis ületab funktsionaalsuse? 

Eestis kasvab umbes 1400 liiki õistaimi, maailmas on neid vähemasti 240 tuhat liiki. Charles Darwin väljendas 1879. aastal hämmeldust seoses õistaimede ootamatu ja näiliselt järsu ilmumisega väga suures mitmekesisuses umbes 130–140 miljonit aastat tagasi, nimetades seda “õitsemise õudseks mõistatuseks” ("The rapid development as far as we can judge of all the higher plants within recent geological times is an abominable mystery.") Darwinit tegi murelikuks, et õitsemise selline puhang võiks paista pigem jumaliku loomisaktina ning seada kahtluse alla evolutsiooniteooria. 

Olgu vaataja eelhäälestuseks ilujanu või uudishimu, Allsalu kutsub oma töödes visuaalsele avastusretkele – juurdlema, oletama, eksima ja leidma. Teisalt on kunstnikul endal kindel seisukoht lillede tähenduslikkusest. Lilledest on ta kirjutanud järgmised mõtteterad. 

“Lilled tekitavad vastakaid mõtteid ja sügavaid tundeid. Ebaõiglane oleks näha neis vaid kaunistust või kombetäidet – või taimedes üksnes tarbimisväärtust. Lillede keel ja tähendus ulatub üle aegade ja kultuuride, rituaalsest pidulikkusest sügavalt isiklikuni.” 

“Kes meist ei teaks loorberipärga? Ometi oli kõrgeimaks autasuks vanas Roomas hoopiski lihtne rohupärg (corona graminea). Selle punusid tänulikud sõdurid kohapeal leiduvatest rohukõrtest ja põllulilledest väepealikule, kes oli päästnud leegioni hävingust.” 

“Üks vanimaid tunnusmärke inimkultuuri tekkest on väljakaevamistel leitud lillede jäänused hauapanustena – usutavasti panid lilli lahkunutele kaasa juba neandertaallased viiskümmend tuhat aastat tagasi. Ehk on selle kombe aluseks ürgne arusaamine ohverdusest – et saavutada hüve siin- või teispoolsuses, tuleb midagi vastu anda.” 

“Ka kõige uhkem lill on võrsunud mustast mullast, vihmausside ja huumuse kuningriigist – eks ole see tunne kohal ka van Goghi kuulsates päevalilledes. Mina sain lapsena alati sünnipäevaks märtsikellukesi, ema tutvustas mulle kasteheina ja aasrebasesaba ning tillukeste siniste õitega meelespead, mida nimetatakse ka äraunustamind-lilleks. Mäletan siiamaani pojengide lõhna suvest, kui olin esimest korda armunud. Usun, et igaühel meist on kasvamise, õitsemise ja närbumisega seoses sügavalt isiklikke seoseid ja mälestusi. Minu näitus võiks ehk olla abiks nende värvide ja lõhnade, mõtete ja tunnete meenutamisel.”

Vano Allsalu (sünd. 1967) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik ning õppejõud. Allsalu kunstnikukarjäär sai hoo sisse 1990ndate alguses. 1991. aastal lõpetas ta maali erialal Eesti Kunstiakadeemia. Mõned aastad hiljem leidis aset tema esimene isikunäitus Must ja Valge (Tartu Kunstimaja, 1993), kuigi juba 1980ndate keskpaigast on ta osalenud grupinäitustel. Tänaseks leiab tema teoseid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Panga, AkzoNobeli ja Eesti Rahvusraamatukogu kogudes, samuti erakogudes Eestis ja välismaal. Lisaks kunsti loomisele on Allsalu ka õpetanud maalimist mitmetes asutustes: Tartu Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Sally Stuudios. Aastatel 2013–2019 oli ta Eesti Kunstnike Liidu president, seejärel kuni 2025. aastani asepresident. Allsalu on Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse ning mitmete kunstiasutuste nõukogu liige.

Näituse raames toimub 24. septembril kell 18.00 vestlusõhtu kunstnikuga, mida juhib Peeter Laurits.

Tekst: Vano Allsalu, toimetanud Lola Annabel Kass