RETI SAKS RETI SAKS. KUJUTAB

Pärnus sündinud andekas ja tunnustatud Reti Saks on omapärase nägemusega raamatu- ja vabagraafik ning skulptor. Just pronksist skulptuur võtab keskse koha käesoleval näitusel, mis kannab nime Reti Saks. Kujutab. See, mida skulptuuriga aga kujutatakse on Saksa piltidele sarnaselt jutustav, ebamaine ja poeetiline, kuid ka psühholoogiline ja eluline. Kõik kujukesed seisavad küll igaüks omal kivil, kuid kunstniku sõnul on nad “üks pere, samalt pildimaalt pärit: Ehk hakkavad toas ringi kõndima, kui keegi peale puhub..”

Kui küsida, mis ajendab kunstnikku end väljendama just kujutava kunsti kaudu, siis vastuseks ütleb Reti Saks, et “joonistab piltidele asju, millest päriselus vajaka jääb. Kujutan ja ehitan paberile teise maailma, kus on hea olla ja toimetada. Pildimaailmas on elu huvitav, seal saab kõike ise oma soovi järgi olema sättida. Ma pole seal üksi, pildivaatajad käivad ka, ja neil on oma lugu sõnadega kaasas.” Ka skulptuur pakub võimalust pääseda argisest ja maisest, igaüks saab näha neis kujudes isemoodi lugu. “Skulptuurid, mida teen, on kui väikesed nukud, neid on hea käes hoida. Tuli ja sulametall on kujuks tardunud, raskust täis, peo peal. Usun, et kujud on hingedele koduks. Kui hinged siinpool käimas on, poevad nad kuju sisse peitu. Siis vaatab kuju meid, kolmes mõõtmes. See võikski skulptuuri tegemise mõte olla.”

Pildi loomine ja kuju voolimine pakuvad Saksale erilaadi loomingulist rahulolu ja eri viise teostada omi ideid. Eri meediumites sünnivad isesugused lood ja kogemused. “Pilti joonistades huvitab mind, mis toimub pildi pinna all, pilgu eest varjatud küljel. Et kuidas asjad sealtpoolt vaadates paistavad. Kui joonistan pildi teiselt poolt vaadatuna, näeb seal pilditegelast jälle ühest küljest. Tahtsin teada, millised näevad välja mu joonistatud tegelased, kui nad pildilt maha astuvad ja kuidas nad kolmemõõtmelises maailmas toime tulevad. Siia näitusele on kogunenud palju pronksist kujusid, pilditegelasi saab nüüd igast küljest vaadata ja käega katsuda.” Näitusele on välja pandud skulptuurid, millest enamus on valminud viimastel aastatel, kuid tööd pärinevad erinevatest aegadest.

“Skulptuuritegu alustasin tükist plastiliinist, mida ma peos mudima hakkasin. Voolides muutus plastiliin sõrmede all soojaks ja pehmeks, kuju mu käes oleks kui ellu ärganud. Armastan seda tunnet, püüan seda iga kord kuju voolides uuesti tabada. Midagi sarnast võis tunda jumal, kui savist inimese tegi ja talle hinge sisse puhus. Mulle lihtsalt meeldib voolida [---] kuju kujuneb ise millekski, kasvab valmis.”

Kui kõrvaltvaataja pilk peatub Saksa skulptuuridel, jääb mõte pidama sellel, et ühelt poolt kannustab nende loomist impressionisti huvi kõige elulise ja isegi argise vastu, soov edasi anda nendest saadud muljeid ja järeldusi. Kuid teisalt õhkub skulptuuridest romantiku tundlemine, mis tingitud justnimelt vajadusest eemalduda tavaelust ning suunduda ideede, fantaasia maailma. Need pole siiski hinges peituva tungi ja tormi peegeldused. Enamjaolt on need vaiksed ja tasased kujud, kes süüvinud oma tegevusse ning mõtteisse.

Üks kuju kannab nime Vaatab (2000). Ta meenutab Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud Narkissost, kes silmitseb omanese peegeldust. Kuid ta pole Narkissosele omaselt edev, temas on mõtlikkust, ta vaatab sügavale endasse. Ja Ma tahan seda (2000) toob tõetruult esile kuidas noor tüdruk teab ja näitab, mida ta tahab. See on tõesti huvitav kui lummavalt võib kujutada sellist tavapärast olukorda. Sarnane on Peseb pead I (2000). Saks on suutnud nii graatsiliseks voolida ennast kasima asunud inimese. Ta justkui on ametis tähtsa ilurituaaliga. Ja siis need tuules kihutavad juuksesabad, rebasesabad (Tuulest toodud, 2003; Rebasesaba, 2018). Saks tabab isegi lihtsas soengus selle imelise nüansi, millest saab voolida kaasahaarava loo ja mõttelendu innustava kuju.

Reti Saks (sünd. 1960) väljendab end kunstnikuna erinevatel kujutava kunsti aladel, nagu skulptuur, graafika ja raamatuillustratsioon. Saks on õppinud graafikat Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (praegune EKA), mille lõpetas 1987. aastal. Skulptuuri loomist on ta õppinud omal käel, omandanud vajalikke teadmisi pronksi valamisest ka Peter Jenseni pronksivalu tehases Taanis. Just Taanis leidis aset tema esimene osalemine skulptuurinäitusel – tema esimene skulptuur valmis 1996. aastal. Juba 1980. aastatest on ta aga töötanud vabakutselise kunstnikuna. Saks kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute ühendusse.

Saks on rahvusvaheliselt tunnustatud, auhindadega premeeritud kunstnik, kes on osalenud märkimisväärsel hulgal rahvusvahelistel näitustel nii Euroopas, USA-s kui ka Aasias. Skulptorina on ta teinud ka tellimustöid, sealhulgas auhindu nagu aasta kodanikule skulptuuri Ühiskonna õis ja aasta naispolitseinikule Liidia. Raamatukunsti armastajana on ta kujundanud mitmete (välis)eesti kirjanike teoseid, nende seas Valev Uibopuu ühe tuntuma romaani Janu. 1997, esmatrükk 1957. Samuti on ta illustreerinud Doris Kareva ja Marie Underi luulet. Tema enda sulest ja enda piltidega on ilmunud lasteraamatud Senni ja Mustuke. 2002 ning Trepp eikuhugi. 2020.

Tekst: Lola Annabel Kass, Haus Galerii kunstiloolane