UNUSTADES ISEEND

"Unustades iseend" on Peeter Lauritsa piltidest, Märt-Matis Lille muusikast ja Rein Raua tõlgetest koosnev näitus, mis on inspireeritud XIII sajandi jaapani zen-mõtleja Dōgeni õpetustest ja mõtetest. Dōgeni väitel ei ole olemas mingisugust kirgastust, mille poole inimene peaks siin ilmas elades püüdlema, sest iga tegevus, mida ta sooritab teadlikuna oma osadusest maailmakõiksuses, ongi kirgastumise vorm. Mõistagi võib ka kunstitegu selleks saada. Kas ja kuidas see eesti loojatel õnnestunud on, võib näha Haus Galeriis alates 7. septembrist.

Dōgen (1200-1253) on kahtlemata üks kõige olulisemaid figuure jaapani mõtteloos. Aastal 2016 nimetas füüsik Adam Frank teda “suurimaks filosoofiks, kellest te pole kunagi kuulnud” ning toona võis tal ka õigus olla, ent vahepeal on järjest enam inimesi Dōgeni avastanud, sealhulgas ka selliseid, kes üldse võrdleva filosoofia või japanoloogiaga ei tegele. Tõepoolest, Dōgen ei ole hakanud huvi pakkuma mitte üksnes neile, kes tegelevad aja ja iseduse metafüüsikaga, vaid ka näiteks ökoloogilise ja post-antropotsentristliku mõtte arendajaile ning koguni juhtimisteoreetikutele. Ning tal ongi ōelda kõigi nende alade jaoks olulisi asju ja enamgi veel. Samal ajal peetakse tema ideede üle jätkuvaid kirglikke arutelusid nii akadeemilistes kui ka budistlike õpetlaste ringkondades, kuna tema kirjatööd on kurikuulsad oma raskuse ja mitmetimõistetavuse poolest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Dōgen on üks maailmafilosoofia olulisi nimesid, kes väärib palju enam tähelepanu kui talle seni osaks on saanud.

Dōgen sündis ajalooliselt keerulises hetkel enam- vähem toonase jaapani kultuuri keskpunktis. Tema isa oli poliitiliselt aktiivne aristokraat ja ta perel olid head sidemed ka luuleringkondades. Dōgen ise oli imelaps, kes juba varasest east paistis silma nii klassikute tundmise kui luuleandega, ning sugulased lootsid, et tal seisab ees õukondlik karjäär. Ent riik oli kodusõdadest lõhki rebitud, erinevad samuraisuguvõsad võitlesid ülemvõimu pärast ja tulevik tundus väga ebakindel kõigi jaoks, kõrgaadel kaasa arvatud. Nähes, et õukondliku kultuuri täht on loojumas, soovitas Dōgeni ema oma surivoodil tal hoopis mungaseisusse asuda ning seda Dōgen tegigi. Üsna peatselt avastas ta aga, et ka budistlikud õpetatud ringkonnad on samasuguses languses nagu õukondki. Tema õpetajad osutusid võimetuks teda tema vaimsetes otsingutes toetama ning juhatasid ta teise templisse, milles harrastati trendikat Hiinast maaletoodud õpetust nimega chan, jaapanipäraselt zen. Sealt sai Dōgen kaasa soovituse minna Hiinasse õppima, aga isegi mandril läks tal ligi kolm aastat aega, enne kui ta leidis endale õpetajaks Rujingi (1163-1228), sõbraliku, aga range meistri Caodongi (Sōtō) traditsioonis. See zeni haru rõhutas lihtsate meditatsiooniharjutuste olulisust võrreldes loogikavastaste mõistatuste, niinimetatud “avalike kaasuste” (kōan) lahendamisega, mille abil toimus õpetuse edasiandmine mõjukamates, Linji (Rinzai) traditsioonis kloostrites.

Pärast kaheaastasi õpinguid Rujingi juures tunnistas meister Dōgeni kirgastunuks ning peatselt pärast seda pöördus too lootusrikkalt Jaapanisse tagasi. Seal leidis ta eest tormilise intellektuaalse maastiku, kus erinevad uued liikumised võistlesid omavahel mõjukate sponsorite toetuse pärast. Ka Dōgen asus neid otsima, aga kuigi tema kuulsus õpetajana levis kiiresti, ei olnud ta poliitilistes intriigides ilmselt nii osav, sest suurem hulk toetusi ja ametikohti läks temast mööda. Kyōto lähedal veedetud aastad, kui ta polnud veel loobunud lootusest pealinnas end kehtestada, olid tõenäoliselt tema elu kõige viljakamad. Ta oli sel ajal ühelt poolt ametis omaenda templi ehitamise ja kõikvõimalike muude praktiliste asjadega, teiselt poolt aga kirjutas ta siis suurema hulga oma kõige olulisematest esseedest, kuid sellegipoolest hindasid võimuringkonnad tema meelehärmiks kõrgemalt tema rivaale. Alles 1243 võttis Dōgen lõpuks vastu ühe provintsist pärit sõjapealiku kutse kolida pealinnast ära, põhjapoolsele Echizeni alale (praegu Fukui prefektuur), kus tema jaoks ehitati suurepärane uus tempel. Ometi on Dōgeni viimaste eluaastate tekstides tunda teatavat pettumust ja kibedust ning filosoofiline ind tõmbub tasapisi tagasi. Ka tema tervis on halvenemas ning aaastal 1253 pöördub ta parema ravi vajaduses Kyōtosse tagasi, kuid sureb peatselt pärast saabumist.

Dōgeni paljude teoste hulgas on kesksel kohal klassikalises jaapani keeles kirjutatud Shōbōgenzō, ehk “Põhilisim”. Teose pealkiri viitab õpetuse tuumale, mille Chan/Zen-koolkonna tekkemüüdi kohaselt annab Buddha ühele oma õpilastest salaja eraldi edasi. Sellest kogumikust on olemas mitmeid versioone, pikim neist sisaldab 96 erinevas pikkuses esseed, millest suurem osa koosneb arutlustest ja kommentaaridest kirjakohtadele ja hiina Chan/Zen-meistrite ütlustele. Neist tuletabki Dōgen oma üsna erakordsete filosoofiliste vaadete süsteemi. Lühidalt seisneb Dōgeni õpetuse tuum ühelt poolt väites, et (budistliku) praktika ja kirgastuse vahel pole mingit vahet, ja teiselt poolt selles, et mistahes tegevus, kui seda sooritada sobivas meeleseisundis, ongi (budistlik) praktika. Sulgudes on sõna “budistlik” siin seetõttu, et tegemist on eksotiseeriva sildiga ning sellistel siltidel pole mingit tähendust. Praktika ei tähenda teisiõnu mingite ettekirjutatud rituaalide järgimist, vormelite lausumist ega isegi tingimata õigete meditatsioonipooside sissevõtmist, ehkki viimastest võib olla kasu selginenud meeleseisundini jõudmiseks, et seda siis teistele tegevustele üle kanda. Meele selginemine ei ole Dōgeni jaoks lävend, see ei asu teisel pool ületamist nõudvat silda, see on meie tegelik algne olek, mille peame vaid uuesti omaks võtma — selle kohani on mõned teised budistlikud koolkonnad Dōgeniga veel nõus — aga sellest võib ka väljuda, näiteks siis, kui on vaja täita tuludeklaratsiooni. Sõna, mida Dōgen traditsioonilisele “kirgastumisele” eelistab, on “tunnistamine” — see on meeleseisund, milles me oleme võimelised tunnistama tegelikkust sellisena, nagu see on, ning laseme ka endid tunnistada, mille tagajärjel meie egod tegelikkuses lahustuvad. Tegelikkus kui selline on mitte-duaalne, ent silt “mitte-duaalne” on iseenesest paradoksaalne, kuna selleks, et oma tähendusele osutada, peab ta kasutama just täpselt seda, mida ta eitab, ehk siis binaarsuse või dualismi mõistet. Aga kui miski on dualismile vastandatud, saab ju ka sellest binaarse opositsiooni üks osapool — ja need on omased just seda tüüpi mõtlemisele, mis tuleb maha jätta.

Aja, muutuse ja protsessi metafüüsika, mille Dōgen on välja arendanud oma vaadete põhistamiseks, on liiga keeruline, et seda siin üksikasjalikult käsitleda, eriti kuna ka õpetlased ei ole selle tõlgendamises sugugi ühel meelel. Asja teeb vaid hullemaks Dōgeni kurikuulus viis keelt väga loominguliselt kasutada ja teisi autoreid meelevaldselt tõlgendada. Ent kindlasti võib öelda, et tema tekstid on sõnastanud varases vormis nii mõndagi, mida leiame ka mõningate samuti D-tähega algavate, hilise XX sajandi filosoofide teostest ning seega on nad igati uurimist väärt ka nende tänapäevaste lugejate jaoks, kellel pole zeni või üldiselt budismi vastu suuremat huvi. Minu tõlked Dōgeni tekstikatketest on siin esitatud lugemise hõlbustamiseks mõnevõrra mugandatud kujul.

Rein Raud