Episoodid

Näituste pealkirjadest võiks teha omaette näituse. Neist saaks rea sõnumeid, mille kaudu kunstnikud on tahtnud oma visuaalset loomingut tuua verbaalsesse ruumi, selgitades seeläbi kõige selle seletamatu sisu, mida suudab haarata täiuslikult vaid üksnes silm.
Seekordses näites kõlab SEB Galeriis pealkiri „Episoodid“ – koondnimetus, mille alla mahub rida akvarelle ja joonistusi kunstnik Slava Semerikovilt. See on projekt, mis tegelikult leiab selgitamisi läbi kahe ekspositsiooni, sest samal teemal avab Slava Semerikov näituse ka SED ARTE Galeriis (Baltic Hotel Vana Viru). Niisiis viibigem ühel, ent saagem aimu kõigest, mis kunstniku mõtteis läbi kahe, sest külastada tasub nii seda kui teist.

SEB Galeriis on esindatud valik aastatel 2000–2009 valminud töid, millest põhiosa moodustavad traditsioonilises pliiatsitehnikas aktijoonistused ning akvarell-segatehnikas portreedeseeria. Semerikovile omase peene esteetikatunnetusega käsitleb näitusel oma lemmikteemasid – müüdid ja tegelikkus, fantaasia ja erootika. Selged pildid ja hajusad seosed. Teoseid vaadates ei saa me neid näitusetervikust eraldada, kuigi igaüks kannab oma meeleolu. Piltide vahel jalutades (ja mitte vaid kiirelt ning korra) näeme me tegelikult mitte niivõrd üksikut mõtet, kui tervet teemaarendust. Episoode, mis lähevad üle hetkelt, kus kellegi keel ärevusttekitavalt noatera poole küünitab, kuni hetkeni, mil puuoks otsekui sulnis akt vaikselt maapinnal lebab. Kõik on kõiges. Hetk hetkes ning sarnane erinevas.

Kunstniku enda sõnul on tema kreedoks pildiruumi maksimaalne estetiseerimine. „Detailid otsustavad kõik. Ja kui te ei leia pildilt nn „ülimat ideed“ – tähendab, olete õigesti aru saanud“, ütleb ta. Eks siis siinkohal kõnelegem Slava Semerikovi joonistajaandest, mis paneb meid küsima, kuidas on need pildid valminud, kuidas on realism tabatud sellise täpsusega, et sellele pole vähimatki ette heita, ent ometi on see realism kaugel nokitsevast, kuivast üksnes detaili viimistlevast ponnistusest. Kunstnik valdab oma kätt ega pea pingutama detaili tõetruuduse, proportsiooni õigsuse või silmapilgutuse veenvuse pärast. Siin on valitsev üksnes mõte, idee, vahetult kinnipüütud hetk kui episood, kui kaader, millele pilk on peatuma jäänud ning mida käsi on igatsenud paberile panna, et see jäädvustada.