Exuberance – elevalt külluslike ja energiarohkete tunnete kogum. Nii võiks seda sõna seletada ja nii võiks iseloomustada näitust Haus Galeriis, kus esinevad 9 Eesti tuntud naiskunstnikku, kes maalides loodust on põiminud tänase kogemuse ürgsega. Loodus on küll näituseteoste peateema, ent siinkohal pigem metafoor, mis märgib maailma naiselikku poolt laiemalt – soojuse ja hoituse vaikseid hõõguvaid toone, ent ka jõuliselt ülevoolavas tundekoloriidis kulgevat stiihiat ja määratlematust.
Näitusel on esitletud paarkümmend traditsioonilist õli- ja akrüülmaali. Selles klassikalises tehnikas valminud tööd viitavad päriskunsti igatsusele, ajal mil me interneti ülekülluses tahamegi aina enam tajuda pärisasjade käepuudutust – loodust. Nende kahe, tegeliku ja tehnilise, integreerumised ja vastandumised on inimkondlikult laiemad teemad, millele kunsti kaudu tähelepanu pöörata – informatiivne kujutis aja-abstraktses virtuaalruumis versus õlimaal, mida vaadata oma silmaga ühes reaalses ja alatiseks mööduvas hetkes.
Milline kogemus on tõesem? Kas see, mida me vahetus kokkupuutes loodusega ise tajume või see, mida me looduse visuaalseid interpretatsioone vaadates kogeme, olgu need siis reaalsed või virtuaalsed. Väidetavalt võib meie meditatiivne kujutlusvõime esile kutsuda tegelikkusega võrreldavaid tundeseisundeid, ent siiski vaid eeldusel, et oleme seda tegelikkust eelnevalt kogenud. Tunneme maalil vaid seda tuult, mille värvides oleme jalutanud.
Milliseid äratundmisi toob näitus? Milline on meie tegelikkuse kogemus täna? Mil määral me loome oma ellu reaalsuse puudutusi, mida hiljem mõnes vahetus märkhetkes taas tunda; kasvõi näitusesaalis, unustades end ilma igasuguse loogilise selgituseta tajuma õhuvirvendust ninasõõrmeis või vihmatilka põsel, mida provotseerisid õrnkollane ja sinine värvimäng maalil. Kunstis ei olegi midagi loogilist. Kunst on tungiv vajadus salvestada ja edasi anda kogetud aistinguid mingil teisel, ent selgelt tuntaval kujul – maalida mälestusi omaenese „Amazonasest“, mis on küll seesama, ent ometi mitte. Kunst loob täiesti uusi iseväärtusi. Kunst on kõikehaarav protsess, sügavalt isiklik ja üldistav, nagu ka selle näituse naiskunstnike tundeküllased maalid.
Tahtmata tõmmata radikaalseid piire sugude vahel või rõhutada kogemuserinevusi, on naiste ja meeste üksteist rikastava ja täiendava maailmanägemuse erinevus ometi ilmne. Just naiskunstnikud on läbi aegade emotsiooni olemusele ja selle edasiarendusele meestest veenvamalt keskendunud, luues reaalsetest ruumidest ja eluhetkedest tajuruume ning nende kohati sürreaalseid edasiarendusi.
Meenub kunstnik Georgia O`Keeffe, kes sündis 1887 Ameerikas ja keda peetakse 20. sajandi modernismi üheks märkimisväärsemaks autoriks. Naine, kes läbi oma loomingu maalis loodust, maaliruumi sisemusest värvierutavalt kiirgavaid lilli, kuni nende abstraktse transformatsioonini, andis edasi pea füüsiliselt tajutavaid ülevoolavaid tundeaistinguid. "I had to create an equivalent for what I felt about what I was looking at – not copy it" – on ta sõnastanud, soovides luua ekvivalenti sellele, mida ta end ümbritsevat nähes tundis, ilma seda kopeerimata.
See ongi lähtepunktiks näitustele, mis kannab paraku eesti keelde ühesõnalist tõlkimatut pealkirja – Exuberance, olles ometi täpseim verbaalne ekvivalent sellele, mida meie naiskunstnikud oma maalidega väljendavad, andes loodust kopeerimata edasi sellest inspireeritud tundekogemisi, luues täiesti uusi väärtusruume, isiklikke ja samas nii kõike puudutavaid ja reaalseid.
Näitus Haus Galeriis jääb avatuks 9. veebruarist kuni 9. märtsini, ent kindlasti leiab see mitmeti inspireeriv ja ajahetke puudutav ning illustreeriv kollektsioon meie poolt ka hilisemat edasiarendust.
Kuraator Piia Ausman