Peeter Laurits

Peeter Lauritsa humanismi kriitika alge ei näi peituvat melanhoolses eskapismis, vaid hoopis mingis kummalises rõõmsuses. Lauritsa kunsti tagamaad on meile hästi teada. Millalgi 1990ndate alguses tegeles ta aktiivselt igasuguse urbanistliku pildimüra lammutamisega, tegi igasugu semiootilisi katsetusi. Siis aga korraga. Ühel päeval kolis ta ära maale ning on sellest ajast peale sukeldunud keerukasse labürinti, mille keermetes on ta kohanud mütoloogiaid ja loodust, inimesi ja loomi, esoteerikat ja skeptitsismi, irooniat ja kriitikat, ambivalentsi ja sürrealismi.