Eesti kunstiajaloos eelistatakse linnasid kujutada kui ajatuid ja romantilisi kohti. Progressi asemel keskendutakse pigem agulitele, varemetele, parkidele või vanalinnale. Samuti näeme linnavaadetel harva inimesi, kuna linnad on justkui isetekkelised ja nende areng on seisma jäänud aastakümneid tagasi. Säärane viis otsida ja leida linnades romantilist ning isegi sentimentaalset väljendab kunstnike  igatsust ajatu ruumi järele.