SÜGISOKSJONID TULEKUL – 2., 3. JA 6. NOVEMBRIL 2024
Uudised
Uudised
EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MATI KÜTT
„KATUS SÕIDAB“, ÕLI, SEGATEHNIKA, LÕUEND 2015
Mati Kütt (1947) elab lahedat elu, ühtviisi tuntud ja tunnustatud on ta nii maalikunstniku kui ka (nuku)filmimehena. Filmitöö on aeganõudev ja küllaltki mitme teise oma ala kunstnikuga koos teoks saav, maalikunst „toimub“ jällegi üksinda lõuendi ees seistes. Üks annab ideid ja ajendeid teiseks, aitab akusid laadida ja mõtteid selgemaks saada. Siiski on maalikunstnik Matil ja filmimees Kütil ka üks ühine nimetaja, mis tema loomingu erinevaid väljundeid punase niidiga kokku traageldab - selleks on sürrealism. Sürrealism pole Eestis eriti hoogsalt võsuv nähtus, ent üht-teist siiski vahel leiame, enim ehk kirjandusest, aga ka kujutavast kunstist. Pole vahet, kas Mati Kütt on filmistuudios või oma ateljees, see mis nähtavaks muutub, on ikkagi alateadvusest välja kasvanud, vormi väändunud ja unenägudes ette kantavast ajuteatrist pärit.
„30x40 DUUBEL 2“ näitusetöö seob ka see kord toredasti nukufilmi ja maali. On ju maali PEAtegelaseks täiesti mitmemõõteline, maalitud laevatekil seisev nukk, kellel pea on otsast ära tulnud ja nüüd tuules oma teed alustab. Kas 3D efekt filmimehe maalikunstis? Nojah, moodsad ajad. „Katus sõidab“ on lugu sellest, kuidas pea põgeneb oma omaniku juurest, äkki on pea rumal ja ei oska kehaga koostööd saavutada või kuulab keha pea asemel ainult oma kopsu ja maksa? Me ei tea, mis sellest peast edasi saab, kas ta jõuab üle mere või upub juba paari minuti pärast, küll aga saame teada, et staatiline pilt räägib vahel sama palju kui liikuv.
EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MAARIT MURKA
„HIDE AND SEEK“, ÕLI, LÕUEND, PUIT, 2015
Maarit Murka (1981) nimega seostatakse enamasti maalikunsti ja fotorealismi, aga peale maalide on kunstniku näitustel näha olnud veel ka installatsioone ning video- ja fotoprojekte. Nii nagu tema maaliloomingus on film ja filmilikkus/seriaalsus tihtipeale teemaks ja teoste ajendiks, nii on ka Maarit Murka elus lisaks maaliõpingutele Tallinnas ja Helsingis järgnenud teise magistrikraadi omandamine Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Kui Eesti Maalikunstnike Liidu näituse „30x40 DUUBEL 2“ reglemendis kindlaksmääratud mõõtmetega lõuend kunstnikuni jõudis, tahtis ta esimese hooga selle üldse lihtsalt musta kangasse pakkida ja niimoodi ka näitusel lasta välja panna. Veidi aja pärast otsustas ta, et kasutab päris riidematerjali asemel siiski maalitud kangast ja mustast sai hall, mis tema sõnutsi iseloomustab kõige paremini hetkeolukorda nii ühiskondlikus, kultuurilises, poliitilises, isiklikus ja nii edasi plaanis. Kunsti ülesandeks peetakse tihtipeale küsimuste esitamist ja pilt on teadupärast kujutis. Antud teosega ujutab kunstnik meid küsimustega üle: „mida ma kujutan, mida sa tahad et ma kujutaksin, mida sa usud et ma võisin kujutada, mida sa tahaksid et ma kujutanud oleks… ?“ Nii nagu elu, nii on ka kunsti puhul oluline saada nii-öelda „ühele lehele“ kokku teadmine sellest, et mida ma näen ja mida ma usun ja see, mida mulle näidatakse, kujutab harva tegelikkust. „„Hide and seek“ on alles väike mõtteseeme, katsetus“, ütleb kunstnik ise, „ ma ei saa lugu rääkida ainult ühe pildiga, selleks on vaja ikkagi mitut pilti või tervet seeriat“. Peitusemäng jätkub.
Vestlusõhtu väliseestlasest graafiku loominguloost ja pagulaskunstist näitusel „Ilse Leetaru 100“
Teisipäeval, 1. detsembril kell 17 toimub Haus Galeriis vestlusõhtu New Yorgis elanud Eesti kunstniku ja kunstikoguja Ilse Leetaru loomingu ja selle konteksti teemadel. Ühtlasi on galeriis viimast päeva avatud kunstniku sünniaastapäevale pühendatud näitus „Ilse Leetaru 100“.
Vestlusõhtul tuleb jutuks eriomase käekirjaga graafiku kunstnikuks kujunemise keerukas ja huvitav lugu. Samuti räägitakse tema loomingu kontekstist – eesti pagulaskunsti arengutest, seda puudutavatest suurematest ülevaatenäitustest, tähtsaimatest esindajatest ja edasistest väljavaadetest. Tutvuda saab eesti pagulaskunsti olulisemate väljaannetega. USA-s kuulus Ilse Leetaru organisatsiooni „National Association of Women Artists“, seega tuleb juttu ka naiskunsti mõistest ja selle tagamaadest. Vestlusõhtu viivad läbi kunstiajaloolane Anne Untera ja galerist Triinu Soikmets.
Ilse Leetarust sai enne tänuväärne kunstikoguja ning alles seejärel tunnustatud graafik, keda iseloomustab poeetiline maailmanägemine ja tehniline mitmekülgsus. Näitusele valitud töödes on rõhk loodusmeeleolude kujutamisel veepeegeldustest maastike ja vaikeludeni. Rõhuasetus värvi mõjule, looduse motiivide mõtestamine ja neile tähenduse otsimine, müstika ja salapära, spontaansena mõjuvad maalilised efektid on märksõnad, mis iseloomustavad graafiku käekirja. Leetaru valdas hästi klassikalist pehmelaki- ja akvatintatehnikat, aga ka Eestis vähelevinud värvilisi graafikamenetlusi nagu viscosity ja collograph, kasutades plaadile graveerides ära tehnilised nüansid.
Ilse Leetaru (1915 – 2006) alustas kooliteed Kaarli koguduse eraühisgümnaasiumis, kus vaimustus sealse joonistusõpetaja Kristjan Raua töödest. Sõjapagulasena Saksamaale jõudes astus ta Müncheni moekooli, mis aga USAsse ümberasumise tõttu pooleli jäi. 1959. aastal jätkas ta kunstiõpinguid juba New Yorgis School of Visual Arts’is, misjärel täiendas oma joonistamistehnikat Pariisis Academie de la Grande Chaumiere’s, et peagi tagasi New Yorki pöörduda ja spetsialiseeruda graafikale The New School’is. Kunstnik on esinenud isiknäitustega Eesti Majas New Yorgis, kuid ka korduvalt mitmel pool Eestis. Ta võttis oma graafikaga osa rahvusvahelistest grupinäitustest USAs, Pariisis, Stockholmis, Iisraelis, Egiptuses, Jaapanis, Kanadas, Brasiilias, Austraalias ja Hispaanias, pälvides mitmeid auhindu. Inimesena võluv, tarmukas ja sihikindel, sai ta kunstnikuna sünnimaal tuntuks alles küpses eas, kogudes enda ümber sõprade ja austajate ringi. Eesti muuseumid meenutavad Ilse Leetaru ka kui helde käega annetajat.
Näitusel „Ilse Leetaru 100“ on väljas tööd Eesti Kunstimuuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudest, samuti erakogudest.
EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - LEMBIT SARAPUU
"KODANIK SÖÖB VABAS LOODUSES LÕUNASÖÖKI“, ÕLI, LÕUEND, 2015
Lembit Sarapuu (1930) lapsepõlv ja olulisemad kujunemisaastad jäävad rahututesse aegadesse, kus maailmapoliitika tungis iga viimse kui inimese igapäevaellu. Keskkooli lõpetas ta alles 1951. aastal ja Kunstiakadeemiasse (tollal ERKI) astus ta 1955. aastal, mille lõpetas 1961. Oma õpetajatest meenutab ta kõige parema sõnaga Ilmar Kimmi ja Evald Okast ning tänab oma kooli sellegi eest, et tänu neil aegadel õilmitsenud sotsrealismile pöörati erakordselt suurt tähelepanu joonistusoskuse arendamisele ning kujutatava reaalitruule edasi andmisele.
Sellise suurepärase pagasiga varustatult sisenes Lembit Sarapuu eesti kunstiilma ja on juhtinud oma publikut aastakümneid läbi enda loodud mütoloogilise maailma, kus toimetavad jõulised arhetüüpsed mehed ja naised, poolinimesed-poolloomad, kelle teod ja väljanägemine liigituvad mõne õrnatundelisema kodaniku meelest ka pornograafia valdkonda. Erudeeritud naivist, süütu looja, „kammimata habemega imik“ (V. Künnapu) – nimetatagu teda kuidas tahes – Lembit Sarapuu oli ja on eesti kunstis üks paraja suurusega müsteerium.
Eesti Maalikunstnike Liidu näitusel „30x40 DUUBEL 2“ eksponeeritud teosel näeme küllaltki hillitsetud stseeni mererannas suppi söövast mehest, ent omajagu veidrat tunnet sigineb vaataja kõhukoopasse ka seda rahumeelset vaatepilti silmitsedes. Näeme, et kodaniku tool ja laud on pea ühesuurused, et supikauss võiks oma suuruse poolest mõnel muul ajal ka pesukausi ülesandeid täita (mis jälle ühest küljest annab tunnistust sellest, et kodaniku kõht saab korralikult täis), ent võib ka arvata, et hele päev saab enne ööks, kui kõik see supp helbitud saab…
EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MARIA SIDLJAREVITŠ
„SÜGISENE HOMMIK“, ÕLI, LÕUEND, 2015
Maria Sidljarevitš (1982) on uuema eesti maalikunsti hästi hoitud saladus. Väike Maria kasvas üles peres, kus sageli istusid külalistena ümber laua kunstnikud, sest ema töötas kunstigaleriis raamatupidajana ning maalis hobi korras ka ise. Maria oleks tahtnud, et ema õpetab teda samamoodi akvarellidega ümber käima, ent ema lõi käega, et pole aega, ja isagi soovitas lapsel õppida mingit stabiilsemat ametit. Nii saigi Maria Sidljarevitšist ülikoolidiplomiga logistik. Ent kunstipisik oli talle niivõrd pääsmatult verre pugenud, et 2008. aastal viis ta oma paberid EKAsse ja on praeguseks hetkeks magistrikraadiga kunstnik.
Maria Sidljarevitši maalijakäekiri on läbinud erinevaid etappe ja praeguse laadi juurde jõudis ta alles aasta-paar tagasi, ent teemad, millega ta tegeleb, on ka täna need, mida nägin viie aasta eest, kui esimest korda tema ateljeesse astusin. Selleks, et mitte lämbuda neid kirjeldades õõnsa sõnalaviini alla, võiks need paigutada ühte lahtrisse, mille üldnimetaja oleks „armastus ja inimestevahelised suhted“, ja kui tõesti pisut täpsustada, siis – „hetk elust ja mis selle jooksul toimub“.
Eesti Maalikunstnike Liidu näitusele „30x40 DUUBEL 2“ jõudnud maalil näeme sajanditepikkuse traditsiooniga süžeed, kus kunstnik on maalinud oma kõige lähemat ümbrust – aknalaual olevaid esemeid ja jupikest välisilma, mis aknast parajasti näha on. Kunstnik on siin pildile püüdnud ühe septembrihommiku Moskvas, mil tema jutu järgi oli õues täiesti sürreaalne ilm: olnud 28 soojakraadi ja naised kõndisid tänavail kergetes kleitides, kui samal ajal keerlesid õhus tuhanded kuldsed sügislehed.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - EDUARD OLE
Eduard Ole „Hilissügisene maastik“, akvarell, 1944
Eduard Ole (1898 – 1995) sai oma kunstihariduse Eestist küllaltki kaugel. 1914. aastal astus ta Penza kunstikooli, mille lõpetas 1918. aastal joonistusõpetaja kutsega. Penza polnud sel ajal mingi inimestest ja issandast mahajäetud kolgas, vaid seal asuv kunstikool oli Peterburi Kunstiakadeemia filiaal, mille tõttu külastasid selle õpilased tihti Peterburi ja Moskva galeriisid ning muuseume ja olid elava ning toimiva kunstieluga pidevalt seotud. Nimetatud õppeasutus jääbki ainsaks, kus Eduard Ole korraldatud kunstiõpet sai ja edaspidi laskis ta elul ja maailmal ennast õpetada, tehes pikki reise mööda Euroopat ja viibides korduvalt Pariisis. Ilmselt selline konventsioonidest puutumatus ja julgus katsetada (ja ka eksida) seab Eduard Ole eraldi kohale oma kaasaegsete kunstnike seas.
1944. aastal jõudis Eduard Ole viimaks, oma põgenemisteel sõja ja muutuva riigikorra jalust, Rootsi. Ükski lahkumine pole kerge, aga kunstnikul tuli peale kodumaa jätta hüvasti ka oma abikaasaga, kellel ei õnnestunudki oma mehele järgneda ja nende taaskohtumine leiab aset alles 1990. aastal. Seda isiklikku kurbust õhkub ka käesoleval oksjonil olevast akvarellist. Nappide värvitoonide, mullakarva pruunide ja jääsinise abil luuakse õrn ja igatsev atmosfäär. Kunstnik toob meieni osavate pintsliliigutustega teisel pool järve virvendava asula, millele vastandub esiplaanil väänduv männipuu.
Seda teost vaadates tundub sobiv meenutada Kalju Lepiku kirjutatut kunstniku 90. sünnipäeva puhul:
Kaardistada värvide maa
Avastada valguse ja pimeduse jõgede algusallikad
Joonistada sirgjoon lõpmatusse
See on Eduard Ole.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - ELMAR KITS
Elmar Kits „Talvine linnavaade uisutajaga“, õli, lõuend, 1941
Elmar Kits (1913 – 1972) lõpetas kunstikooli „Pallas“ 1939. aastal erakordselt tugevas lennus, kust võrsus ohtralt legendaarseid kunstnikke ja asus juba järgmisel aastal seal samas ametisse õppejõuna. Järgmistel kümnenditel võime näha, kuidas Elmar Kits kasutab oma silmapaistvat annet ja liigub pidevalt katsetades, hämmastava kergusega erinevate stiilide ja laadide vahet, puudutades ühtlasi nii impressionismi kui kubismi. Nii kriitikud kui ka nõukogudeaegsed kunstiinstitutsioonid jagasid talle vaheldumisi küll kiitust, küll laitust, ent Elmar Kits jätkas kõigele vaatamata oma rada, mille üle võis otsuseid langetada ainult tema ise.
1940ndate aastate algus oli vaatamata keerulistele ajaloolistele oludele Elmar Kitse jaoks loominguliselt produktiivne ja õnnelik ajajärk. Ühtviisi leiame tema loomingust nii maastikke, natüürmorte ja linnavaateid (sõda tõi kaasa küll ka uue žanri: hävitatud linn) ja on teada, et Elmar Kitse lemmikuks oli eelkõige just talvine linn. Käesoleval oksjonil olev „Talvine linnavaade uisutajaga“ on meeleolukas jäädvustus ühest kargest varatalvisest päevast, mil taevas on kõrge ja vaatamata maali dateeringule, mis jutustab meile karmist sõja-aastast, libiseb mööda värsket jääd uisutaja kui vaibumatu elurõõmu märk. Hoolimata väheldasest formaadist on kunstnik loonud siin osavalt paigutatud perspektiivide abil põnevalt liigendatud ruumi, kus vaatajat õhutatakse piiluma ka selle punaseks võõbatud majakese nurga taha.
Haus Galerii - 18 aastat kunstioksjonite traditsiooni Eestis - suurepärased teosed näitusena publiku ees!
Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlike protsesside peegeldaja
Haus Galerii kunstioksjonid toimuvad regulaarselt iga aasta aprillis ja oktoobris. Pikaajaline traditsioon, mis on toonud eestlaste tagatubadest välja hulganisti suurepäraseid kunstiteoseid, mis muidu oleksid avalikkusele teadmata ja tundmata jäänud. Oli aegu, kus teatud perioodi kunsti varjati ja oli aegu, kus kunstiga poliitilistele eelistustele demonstratiivselt vastu astuti. Haus Galerii oksjoninäitusel olevad 54 teost annavad ülevaate eesti kunsti ajaloost, andes meile võimaluse läbi nende pildiruutude, nagu minevikuakende, vaadata, analüüsida ja määratleda tänaseid ühiskondlikke protsesse.
AMANDUS ADAMSON (1855–1929). Skulptuuri allegooria (dekoratiivne reljeef putodega). 1896–97. Kipsvaland (kastitaolises puuraamis). 18 x 60,5 cm
Alustame 19. sajandi lõpust pärinevast Amandus Adamsoni teosest. See oksjoni varaseim teos on ühtlasi ka märkimisväärseim ja põnevaim ning esindab meie nimekaimat skulptorit. Kujuri kuulsaim töö on kindlasti tuntud kõigile tallinlastele – Russalka mälestusammas 1902. aastast. Haus Galeriis võib sel sügisel näha aga tema antiikmütoloogia ainelist kipsvalandit putodega, mis viitab ka renessansiaja kunstikäsitlusele ja kannab pealkirja “Skulptuuri allgooria” ning pärineb aastast 1896–97. Teos on eskiis friisile Peterburi Mihhailovski lossis.
Järjepanu võib nimetada autoreid, kelle olulisus eesti varases kunstiloos on äärmiselt silmapaistev. Ado Vabbe – “Pallase” kunstikooli asutajaid ja juhtfiguure, avangardistlik kunstnik ja teenekas pedagoog, kes on pannud aluse mitmete hilisemate kunstisuurkujude karjäärile. Vabbe tundis ka tollast vene kunsti suurkuju Vassili Kandinskyt, kellega nad tutvusid Narvas, omades hilisemat kontakti ka Vabbe õpingute ajal Saksamaal. Eesti kunstnikud olid väga avatud tollastele uuenduslikele kunstivooludele, neil oli kirg reisida, õppida, areneda, tunda end osana suuremast maailmast, kus ka neil oli midagi määrata. Meie 20. sajandi II maailmasõja eelses kunstipärandis peegelduvad väga otsesed tollase Euroopa mõjutused, mida siinsed andekad kunstnikud edasi arendasid ning oma loomingus täiuseni viisid. Kuigi Vabbe eksperimentaalne looming on kunstiturul muutunud väga haruldaseks, on ta Hausi oksjonil esindatud koguni kahe teosega - varasest, 1912–13. aastast pärinev akvarell “Maastik raudteesillaga”, mis on ära märgitud ka Vabbe mälestusnäituse kataloogis (EKM 1972) ja õlimaal “Külapoes” 1940ndatest. Vabbe oli tundliku ja väga isikupärase käekirjaga kunstnik, oma hiilgeaegadel teati teda graafiku ja raamatuillustraatorina, kelle looming on kaunistanud pea sadakonda tollast väljaannet, kaasa arvatud Marie Underi teoseid. Nõukogude perioodil tõmbus Vabbe oma loomingus tagasi ning oli emotsionaalselt väga mõjutatud tollase valitseva partei kunstivabadust pärssivatest hoiakutest. Tema eksperimentaalsus ja spontaansus on temast teinud aga aegade lõpuni eesti kunsti ühe silmapaistvama ja loomingule pühendunuma kunstniku üldse.
Rariteetide ritta tuleks seada ka Günther Reindorffi teos. Tema oksjoninäitusel olev söejoonistus “Toila maastik” 1925. aastast on maaliline ja muinasjutuline. Muinasjutulik salapära saadab kogu Reindorffi loomingut, suurepärase virtuoosse joonistajana on temalt jäädvustunud meie kunstilukku illustratsioonid Fr. R. Kreutzwaldi teosele “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Maagina suudab Reindorff oma mustvalged joonistused muuta värvikaiks, väikesed formaadid näivad suurtena ning teoseruutu mahub enam kui lihtsalt maailm, see on detailide pillerkaar, millest joonistub endassehaarav ja usutav süžee. Muinasjutud saavad tõeliseks ja maastikud tunnetatavaiks. Vaadates meie kunstiajalugu läbi seesuguste geeniuste nagu seda on Reindorff, kellele võib graafikuna kõrvale tuua veel Eduard Wiiralti, peaksime oma kunsti üle üksnes uhkust tundma.
Eduard Wiiraltilt on oksjonil esindatud kolm teost - 1936. aastast pärinev puugravüür “Claude”, 1929. aastast “Naine tiigripojaga” ning 1937. aastast “Lapsed”, linoolsügavtrükk, mis on Wiiralti loomingus üks tundlikemaid ja armastatumaid töid läbi aegade. Lapsed olid kindlasti Wiiralti üheks lemmikmotiiviks. Kuigi tal endal lapsi ei olnud ja tal puudus nendega isiklik kogemus, oli ta võlutud laste vahetust iseloomust ning ilmekatest nägudest. Lapsed sümboliseerisid Wiiralti jaoks teatud süütust, puhtust, elu groteskist puutumata olemist. Lisaks alatisele motiivitundlikkusele oli Wiiralt perfektne ja filigraanne asjatundja igas graafikatehnikas. Ta suutis oskuslikult valida just kujutatavale teemale sobivad töövõtted, millega kogu mõtte- ja tundeilu peenelt välja tuua. Wiiralt võib olla oma loomingus leebelt ja õrnalt emotsionaalne, kuid samas ka jõuliselt ja räigelt tõetruu, kui vaadata teda läbi oksjonil oleva pildi “Lapsed” ning liikuda mõttes edasi rahvuslikku paatost sümboliseerivale “Viljandi maastikule” või sealt tema Hironymos Boschi filosoofiat järgivale “Põrgu” kujutamisele.
Kunstiajaloolane Mai Levin, kes on Wiiralti loomingu põhjalikeim uurija ja selle lahtimõtestaja, on öelnud, et parem igas kodus üks tiražeeritud Wiiralt kui mõni keskpärane õlimaal. Pidades silmas graafika tehnilist poolt, kus autori valmistatud trükiplaadilt on võimalik teha mitu tõmmist, mis võiks ju graafika pealtnäha odavamaks teha, kuna seda pole üks originaal, vaid mitu, ei saa see tehniline võimalus olla väärtuse mõõdupuu, pigem on see privileeg, et Wiiralti teoseid on täna rohkem kui vaid üks iga plaadi kohta. Wiiralti puhul on keeruline öelda, kui suured olid tema teoste tiraažid, sest tihti puudus tema töödel tiraažimärgistus. Wiiralti meisterlikkust eesti 20. sajandi kunstis võib võrrelda Düreri omaga saksa 16. sajandi kunstis, kuna sellise talendiga graafikud ja joonistajad on alati ja igavesti geniaalsed erandid ning Wiiralt on selleks jäänud tänaseni – tipuks, kellest eeskuju võtta ja kelle töövõtetest õppida.
Kindlasti ei saa autorite seas märkimata jätta oksjonitele eriti harva pakutavat Kristjan Rauda. Võimas rahvusromantik ning oma ajastu jõuline esindaja, kelle teostes oli isikupärast, ainult talle omast kujutuslaadi. Talle on omased kividena tahutud figuurid, kalevipoeglikud, kõike võitvad meeskangelased ja mustvalged taevastesse pürgivad maastikud, männid ja kaljused rannad. Kuigi Raud õppis Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis, oli tema inspiratsiooniallikaks siiski mitte tollane euroopa kunst, vaid eesti rahvaluule, mis kombineerus autori enda muinasjutulise maailmanägemisega. Kristjan Raud oli rahvaluule ja vanavara suur austaja, mida ta ise kogus, ning ta aitas ka asutada Eesti Rahva Muuseumit. Eraldi seeriana võib tema loomingus välja tuua just Kalevipoja ainelised teosed. Oksjonil näeb tema 1928-38. aastal valminud guašši “Sõnajalgade keskel”. Kollektionääridele peaks see töö pakkuma erakordset võimalust oma kogu täiendamisel, kuna Haus Galerii oksjonitel on 18 aasta jooksul Kristjan Raua teoseid olnud pakkumisel vaid viiel korral.
Eraldi tuleb rõhutada ka Paul Burmani teost “Hobune” 1930ndate aastate algusest. Tuntud akvarellisti Karl Burmani venda Pauli peetakse eesti esimeseks ekspressionistiks, kelle jõuline maalimislaad oli silmapaistev juba tema eluajal – tugevad sügavad toonid, lopsakad rohelised ja tugevad mehelikud pruunid – meisterlik koloriidikäsitlus, selgelt loetavad pintslilöögid. Paul Burmani maalid on eelkõige psühholoogilised eneseväljendused, mis keskenduvad kujutatava karakterile, olgu selleks maastikud, portreteeritavad inimesed või hobune, nagu Haus Galerii oksjonil. Sügavuti liikumine oli tema tunnusjoon, nii töölaadis kui ka inimesena. Liigne tundlikkus kahjustas oluliselt ka kunstniku enda psüühikat, Paul Burman veetis oma elu lõpuperioodi Seewaldi psühhiaatriakliinikus. Samas võib seda tundlikkust pidada omamoodi pandiks loojatalendi eest. Täielikult kunstile pühendunud loojatega on läbi aegade käinud kaasas mõneti ennast hävitav natuur, meenutades või Vincent Van Goghi, ometi muutub see äärmus nende teostes läbinägelikuks maailmakujutamiseks, millele tavapsüühika kindlasti alla jääb.
Oksjoni ekspositioonist võiks kõneleda lõputult, oluline on selle kunstiajalooline kronoloogia, mis toob välja nii meie varase kunsti näited, kui liigub ajas edasi läbi sõjajärgse perioodi kaasaega. Igal autoril on siin oma koht, nimekas rida pallaslasi, kellest ei saa märkimata jätta oksjonitel ääretult harva ja olulist autorit, kelleks on Karl Pärsimägi. Tema teoseid leidub Eestis tõesti vaid väga üksikutes kollektsioonides. Pärast õpinguid Konrad Mäe ja Ado Vabbe juures Pallases suundus Pärsimägi Pariisi. Elatudes juhutöödest ning annetustest, pidas kunstnik ilmselt kõige olulisemaks vabadust, mida ei piiraks institutsionaalsed raamid. Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal Karl Pärsimägi arreteeriti ning hukati. Lühikesest elueast hoolimata jõudis Pärsimägi tõusta üheks eesti tunnustatumaks kunstnikuks, kes kerkis esile vahetult enne Teist maailmasõda. Kunstnik keskendub värvide koosmõju uurimisele, avastades neis üha uusi ja uusi võimalusi. Tema kompositsioonid ja maalimise suunad on kantud tolle aja Euroopa vaimsusest, mida Pariis endas kandis. Impressioon lihtsatest vaadetest ja esemetest, kus me loeme eelkõige värvi ja veelkord värvi, seda kuidas üks pooltoon teist assisteerib või täistoon domineerib. Pärsimäe looming on rütm, muusika, mis otsib aina täpsemaid ja täpsemaid kooskõlasid.
Pallase teise põlvkonna juhtfiguurilt Elmar Kitselt on oksjonil haruldane varane töö “Talvine linnavaade uisutajaga” 1941. aastast, mis viib mõtted Pieter Bruegheli talvisele maastikule linnupüünisega. 1960ndatel sai Elmar Kitsest silmapaistev abstraktsionist, kelle monokroomsed tööd mõjusid uuenduslikena, realistlike kompositsioonide strukturaalne kujutamine ühes värvigammas sai tema hilisloomingu tunnusjooneks. Oksjonil võib näha sellest perioodist teost “Kompositsioon roosas raamistuses” (1969). Johannes Võerahansu, Eduard Ole, Lepo Mikko, Richard Uutmaa, Andrei Jegorov – need kõik on nimed, kes vääriksid eraldi peatükki ja kelle töid võib Haus Galerii oksjonivalikus näha. Üliandekate, ent kahjuks noorelt surnud kunstnike rida täiendab käesoleval oksjonil ka Paul Liivak.
Mõistagi ei möödu oksjon ka moodsa kunsti klassikutest, kes on jätnud oma jälje nõukogude perioodi kunsti. Vaatamata meie esimeste rahvuskunstnike Pariisi ihalusele identifitseeritake eesti kunsti täna Ida-Euroopa kontekstis, kuigi me oma enese hinnagul asume kusagil Ida ja Lääne ning Põhjamaade vahel, püüdes end määratleda võimalikult sõltumatutena. Juba mõnda aega tagasi moodustati Londoni Tate Gallery juurde Ida-Euroopa kunstiostu komisjon, kuhu kuulub ka Eesti esindajaid. Rahvusvahelise üldsuse huvi all on just eelkõige siinne hilisnõukogude perioodi looming, mis on omaette nähtus maailma kunstiajaloos ja milles väljendusid nii lääne uuenduslikud suunad, popkunst kui ka tollase loomepoliitikaga vastanduv nonkonformistlik mentaliteet. Sellistest teostest võib oksjonilt leida Jüri Arraku teose 1966. aastast “Inimesed”, samuti on selles nimistus Olev Subbi, Leonhard Lapin, Tiit Pääsuke, Jaan Elken ja täna Prantsumaal resideeruv Rein Tammik. Eraldi tuleb välja tuua eesti moodsa kunsti klassika üks tundlikuim ja omanäoliseim autor Peeter Mudist, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kuid kelle loomepärand oma erakordse impressionistliku koloriiditajuga on ületamatu, samas on tema maalimängud seotud üksnes talle omase kummastava absurdifilosoofiaga, mida ei kohta mitte ühegi teise eesti kunstniku loomingus.
Meie kunstipärand on mitmekesine, ülimalt professionaalne ja erakordne. Kõik need kunstnikud, kellest me täna kõneleme, on olnud kunstnikud jäägitult, mitte üksnes inimesed loojatena oma äärmuslikes ja tundlikes maailmades, vaid need, kes on peegeldanud oma aega ja ühiskonda. Meie kustnikud on jäädvustanud ajalugu, loonud märke, mida lugeda ja mille abil dekodeerida meie rahvuslikku olemust ning määratleda meie kuuluvust ja osalust kogu maailma kultuuriruumis. Tänases mastaapses rahvastike segunemises, kus identiteet on muutunud eksistentsiaalseks küsimuseks, on oluline süveneda märgistikku, mida üks rahvus omab, sest üksnes ennast tundes oleme me vabad mõistma ka teisi.
Kunst on kõnekas. Oksjoninäitused on ühelt poolt küll “kunstimüügi üritused”, kus me püüame hoida elus kunstiprotsesse tervikuna, tasakaalustada kunsti olemasoluga majanduspoliitilisi sfääre, tegeleda filantroopiaga, kuid teisalt on need näitused ka võimaluseks vaadata tagasi meie oma ajalukku, tungida kunstnike mõtetesse ja kuulata seal kõrval omaenda mõtteid, mida määrab juba tänane ja hoopis teine, kuid ometi seesama maailm.
Piia Ausman
Haus Galerii
loe lähemaltSÜGISOKSJONI PILDILUGU - PAUL LIIVAK
Paul Liivak „Rannamaastik“, akvarell, 1928
Paul Liivak (1900 – 1942) elas küll lühikese elu, kuid jõudis selle jooksul teha palju eesti kunstile olulisi asju. Justkui aimates, et tal on oma panuse andmiseks vähem aega kui teistel, astus ta Tallinna Kunsttööstuskooli juba 15-aastasena ja peale Pallase kunstikooli asutamist oli ta seal ka üks esimesi sisseastujaid. Oma õpinguaastatel kuulus ta ka kunstirühmitusse Vikerla, kelle teiste, ehk tuntumate liikmete hulgas olid veel Oskar Kallis, Balder Tomasberg ja Roman Haavamägi. 1930ndatel aastatel sai temast tunnustatud graafik ja linoollõike üks esimesi viljelejaid. Tema elu lõppes kahjuks ülekohtuselt vara Leningradi blokaadis.
Kunstnikuna kuulus Paul Liivaku „repertuaari“ peale graafika ka akvarell. Graafikuna on ta välja andnud nii linool- kui ka puulõigete mapi, olnud mitmete raamatute illustraator ning selles tehnikas on tema käekiri olnud ekspressiivne ja nurgeline, teemadeks maaelu ja lihtsate tööinimeste toimetamised. Akvarellistina aga on nii tema kujutusviis kui ka teemad palju romantilisemad ja dekoratiivsemad. Eesti maastik on igal juhul tema lemmikmotiiviks, olgu need siis Lõuna-Eesti kuplid või Põhja-Eesti rannad ja liivikud – Eesti loodus oli tema jaoks ühtaegu lakooniline, ent võimas. Kangekaelselt oma juurtega vaesesse pinnasesse klammerduv mänd, mille uhke võra sulab oma sinetuses taevaga üheks, on luuleline viide sellel maal elavatele inimestele.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - PEET AREN
Peet Aren „Istuv daam“, 1927, kuivnõel
Peet Aren (1889 – 1970) sai oma kunstihariduse Peterburi Kunstiakadeemias (1908 – 1913) kus tema õppejõududeks olid teiste seas sellised legendaarsed tegelased nagu Nikolai Roerich ja Ivan Bilibin. Sellises loomingulistest ideedest tulvil keskkonnas sukeldus ta niivõrd ahnelt maali- ja graafikaõpingutesse, et juba 1909. aastal osales ta Tartus II Eesti kunstinäitusel. Usinast tööst ja suurest andekusest kõneleb ka kunstiakadeemia lõpetamine kuldaurahaga. Õpinguaastatele järgnesid seiklusrikkad ajad, mil ta reisis mööda Euroopat, langes I Maailmasõjale jalgu jäädes Saksamaal sõjavangi, kust pääses kopsuhaigust teeseldes kodumaale, osales Vabadussõjas ja asus noores Eesti Vabariigis tööle Riikliku Kunsttööstuskooli õpetajana, luues samal ajal raamatuillustratsioone, teatridekoratsioone ja ohtralt imelisi maale ning joonistusi.
Hetkel aga näeme me enda ees ühte tema graafilist lehte, mille valmimise ajal oli Peet Aren kunstikool Pallase maali ja graafika õppejõud. See oli aeg, mil tema loomingust hakkasid kaduma ekspressionismi mõjud ning asemele tulid pigem viited art deco´le. „Istuv daam“ võlub oma rahu ja siirusega, joonte rütm, varjutused ja heleda ning tumeda vahel asuvad rõhud annavad edasi ruumis valitsenud meeleolu. Pildil kujutatud daam võiks olla vabalt meist kellegi vanaema, ehk on temast mõnes albumis veel fotosidki – vesilained, veidra kujuga kübar, geomeetriliste lõigetega kleidid ja jakid ning aeg, kus kõik oli veel ees.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - ANDREW WINTER
Andrew Winter /Andres Jüri Winter (1892 – 1958) „Purjekas merel“, 1920-30ndad, õli, lõuend papil.
Tegevuspaik: Üks kesklinna kunstigalerii
Tegelased: Klient (A), Galerist (B)
A: „Andrew Winter? Kes see on?
B: „Andrew Winter oli tegelikult sünni poolest Andres Winter. Sindist pärit.
A: „Sidneyst?“
B: „Ei – ei, Sindist, sealt Pärnu lähedalt. Aga tema elusaatus oli väga huvitav, on teil aega, ma võin rääkida.“
A: „Jaa, palun.“
B: „Ta sündis 1892, lõpetas Sindis kooli ja töötas sealsamas kalevivabrikus mõnda aega. 1914. aastal aga läks ta koos ühe sõbraga Riiga, et laeva peal tööd saada, aga esimene ilmasõda tuli peale ja nii oli ta paar aastat Briti vägede koosseisus ja ta sai ikka sel ajal kõvasti laevadega sõita. 1921. aastal jõudis, selleks ajaks juba Andrew, otsaga New Yorki ja oli selle aja peale ka Ameerika kodakondne, sest oli aastaid töötanud Ameerika laevadel pootsmanina ning siis astus ta ka New Yorgi kunstiakadeemiasse, mille lõpetas väga edukalt.
A: „Laeva pealt kunstikooli? Kust see küll tuli?“
B: „Joonistamine oli Andres Winteri armastatuim tegevus ja lemmikõppeaine koolis juba Sindis elades, lihtsalt polnud võimalusi ennast selles arendada ja koolitada, aga nagu näha, ei kadunud see soov ja unistus maailmamerd seilates kusagile. Peale kooli lõppu jätkus tema tegevus Ameerikas juba kunstnikuna, tal oli palju tellimusi, teda hindasid kõrgelt nii kliendid kui kriitikud. Reisida armastas ta endiselt, käis Pariisis, Roomas ja ka Eestis. Tema töid on kõigis olulisemates Ameerika kunstimuuseumides ja riigiasutustes. 1938. aastal sai temast Ameerika rahvusliku Kunstiakadeemia akadeemik. Aasta hiljem paigutati tema nimi juba nn kuulsuse müürile nende USA kodanike hulka, kes olid sündinud väljaspool Ameerikat, kuid toonud Ameerikale tuntust. Seda peeti erakordseks, kuidas Winter oli 15 aastaga meremehest akadeemikuks kerkinud.
A: „See on tõesti erakordne. Mida ta Teise maailmasõja ajal tegi?“
B: „Teises maailmasõjas ta ei osalenud. 1940. aastal kolis ta koos abikaasaga tillukesele Monhegani saarele, maalis seal, peamiselt merd, laevu ja tuletorne ja lahkus siit ilmast 1958. aastal.
A: „Ja selline tema lugu oligi?“
B: „Jah. Enam-vähem.“
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - LINDA KITS-MÄGI
Linda Kits-Mägi „Lilled sinises vaasis“, õli, lõuend 1960
Linda Kits-Mägi (1916 – 1990) on ilmselt üks tuntumaid Eesti naiskunstnikke-impressioniste. Kunstihariduse sai ta „Pallases“ aastatel 1934-1943 Ado Vabbe õpilasena, sealt pärinevad ka tema „pariislikud maalivõtted“ ja samas õppeasutuses kohtas ta ka oma abikaasat ja töö- ning mõttekaaslast Elmar Kitse. Vaatamata sellele, et töötati tihtipeale sõna otseses mõttes külg külje kõrval, on Linda Kits-Mägi suutnud oma loomingus säilitada stiililise iseseisvuse nii maalilaadis kui kujutatavates teemades. Natüürmort ja lilled on alati olnud tema maalide armastatud kujutamisaineks. Kunstnik ise on tunnistanud, et ta süvenes tööprotsessi alati väga tõsiselt ja et tema teostele omane improvisatsioonilisus on pingsa keskendumise ja põhjaliku eeltöö tulemus.
Kõnealune maal torkab silma oma rahuliku ent optimistliku olekuga, kus kunstnik on ilmse naudinguga edasi andnud lihtsate asjade võlu, tema käsi on liikunud kiirelt ja täpselt. Helge, kesksuvine valgus, laual olev pisut volti tõusnud valge linik (ilmselt on kunstnik õiget rakurssi otsides vaasi laual keeranud) ja sinise vaasiga kontrastis olevad õied loovad puhta ja rõõmsa meeleolu. Oli ilus suvepäev.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - ADO VABBE
Ado Vabbe „Maastik raudteesillaga“, 1912 – 13, akvarell
Ado Vabbe (1892 – 1961) on kunstnik, kellest peaks alustatama, kui kõneleme 20. sajandi moodsate kunstivoolude esinemisest Eestis. Eesti kunsti üks äkilisemaid ja endiselt tegutsevaid avangardiste Leonhard Lapin on öelnud, et „Vabbe oli vaieldamatult eesti avangardi isa“. Ado Vabbe oli tulihingeline kunstiuuendaja nii oma loomingus kui ka kunstiinstitutsionaalses mõttes, oli ta ju tegev „Pallase“ kunstikooli sünni juures ja ka selle kauaaegne õppejõud kuni vallandamiseni 1950. aastal, mil tema looming ja tegevus loeti nõukogude kunstiõppeasutusse sobimatuks.
Aga palju aastaid enne seda suundus noor Ado Vabbe Münchenisse, et õppida Anton Ažbe kunstikoolis (tema õpingud vältasid seal 1911 – 1913). Seal võttis ta joonistustunde ja osales skulptuuriklassis, kuid „kõige rängemalt“ mõjus talle seal kokkupuude maalikunstiga ja seal värskeid võrseid ajava ekspressionismiga. Räägitakse ka tema sõprusest Vassili Kandinskyga, kelle mõjusid võib leida tema varasemast loomingust.
Käesolevale oksjonile esitatud „Maastik raudteesillaga“ on üks haruldasemaid Ado Vabbe pärandi hulgast, sest tema Müncheni perioodist pärinevaid töid on säilinud erakordselt vähe. Näeme Eestile mitteomaste mägede ja orgudega maastikku ning sellest täie hooga läbi kihutavat, enda ümber aurupilvi paiskavat rongi. Kui otsida kõikjalt märke ja tähendusi, siis võib siin vedada paralleeli ka kunstniku enda eluga, kus ka Ado Vabbe oli Eesti kunstielus see vedur, kes vedas käima, andis hoogu ja tõi dünaamikat rahulikku ja staatilisse maastikku.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - JÜRI ARRAK
Jüri Arrak „Inimesed“ õli, lõuend, 1966
Jüri Arrak (1936) on nimi, mida on kuulnud kindlasti iga eestlane kes on siinmail kooliharidust saanud või vähemalt korra mõnda suuremat eesti kaasaegset kunsti käsitlevat väljaannet lehitsenud. Ta on olnud eesti kunstis läbi aastakümnete ühtaegu nii kotermann kui ka käilakuju ja vaatamata oma tuntusele ja kõrgetele tunnustustele pole ta kunagi valinud kergemaid radu ega jahtinud odavat populaarsust. Jüri Arraku nimega seostub terav eristumine, ainulaadne stiil ja keeruliste ning väljakutsuvate teemade käsitlemine.
Haus Galerii sügisoksjonile esitatud maal „Inimesed“ pärineb 1966. aastast mil kunstnik kuulus rühmitusse ANK´64 (sinna kuulusid veel Malle Leis, Enno Ootsing, Tõnis ja Aili Vint, Kristiina Kaasik, Tõnis Laanemaa, Marju Mutso, Tiiu Pallo-Vaik ja Vello Tamm). ANK´64 tegutses kõige aktiivsemalt aastatel 1964 – 67 ja seda rühmitust iseloomustas kõige enam avatus läänes toimivate kunstisuundade suhtes ja tegelemine kunsti esteetiliste positsioonidega. „Inimesed“ on valminud samal aastal kui noorkunstnik Arrak on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (metallehistöö erialal) ja peegeldab suurepäraselt tema armastust sürrealismi vastu ja otsinguid figuuri vallas. Selles töös on teatavat protesti sel ajal kujutavale kunstile seatud realismiootuste suhtes kui ka Jüri Arrakule nii omast metafüüsikat ning peidetud sõnumeid.
SÜGISOKSJONI PILDILUGU - RICHARD UUTMAA
Richard Uutmaa. Vaade Suurelt Munamäelt. 1963
Richard Uutmaa (1905-1977), armastatud mere- ja maastikumaalija ja meeleolude looja, oli eriti kiindunud põhjarannikusse, oma kodukanti. Alates 1957. aastast tõmbas kunstnikku üha enam ligi ka Lõuna-Eesti loodus oma avarate vaadetega, kauguses sinavate metsade ja kuplite vahel läiklevate järvedega. Otepää ümbrus, Pühajärv, Nüpli, Rõuge ja Saaluse järved, vaated Suurelt ja Väikeselt Munamäelt olid tema lemmikmotiivid, mille kõrval maalis ta aga rohkesti teisigi paiku Lõuna-Eestis, sageli korduvalt, muutes vaatenurka, varieerides üht või teist detaili. Näis, nagu tunnetanuks ta seda eriti eestilikuna põhjaranniku kõrval.
Kunstnik eelistas augusti- ja septembrikuist Lõuna-Eestit, mis andis võimaluse kasutada puhtaid ultramariinseid, kaadmiumkollaseid, smaragdrohelisi toone küpsete viljapõldude, värskete väljade, järvede ja metsade jäädvustamiseks. Sealne loodus ja ka 1950.-60. aastate vahetusega kaasnenud üldine vabam hingamine eesti kunstis aitas kaasa tema koloriidi muutumisele intensiivsemaks, küllastunumaks, säravamaks, innustas teda maalima üldistavamalt nii vormis kui värvis. Ning kuigi tollane murranguprotsess tiivustas ekspressiivsema väljenduslaadi kujundamist eelkõige figuratiivses kunstis, jäi loodusesse kiindunud ja selle kujutamises suure professionaalse meisterlikkuse saavutanud Uutmaad endiselt truuks puhtale maastikule.
Tallinna Teisipäev Haus Galeriis.
Teisipäeval, 29. septembril kell 18.30 on Haus Galeriis värskeltavatud Herkki-Erich Merila isiknäitusel võimalus kohtuda nii fotokunstniku enda kui kirjanik Olavi Ruitlasega, kelle varasemast koostööst on sündinud kunsti- ja luuleraamat „Eesti edulood“.
Üritus toimub Tallinna Teisipäeva raames, mis on spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu sariüritus pealinna galeriides. Üritus kuulub Fotokuu satelliitprogrammi ning fookuses on seekord fotokunst. Programmi on kaasatud OKAPI galerii, EKA galerii, Haus Galerii, Tam galerii, Vaal Galerii ja Fahle galerii.
Alates kella 17st kuni 21ni õhtul toimuvad galeriides avamised, projektide esitlused ja vestlusringid ning enamikes galeriides on kohal kunstnikud, et tutvustada huvilistele oma teoseid. OKAPI galerii avab Nõmme Fotoklubi ühisnäituse „Aeg Maha“, kus võib näha analoogfotograafia erinevaid katsetusi. EKA galeriis toimub näitusel „Uus maa minu akna taga“ kunstnikuvestlus näituse autori Alissa Nirgi ning kunstniku ja õppejõu Liina Siibi vahel.
Haus Galeriis on eksponeeritud Herkki-Erich Merila näitus „Figuring“, mille kandvaks motiiviks on kehalisuse kujutamine erinevates tehnikates ja kontekstides alates 1990. aastatest.
Tam galeriis on Anonymous Bohi näitus „10 käsku“, mille jaoks on kunstnik saanud inspiratsiooni oma arvukatest reisidest. Vaal galeriis toimub fotokunstniku Peeter Lauritsa teadvuse mõistega tegeleva näituse „Codex naturalis“ avamine. Avamisõhtul pakub muusikalist elamust postmuistne rühmitus "Eeter". Õhtu lõpetab videointervjuu Hiinas viibiva kunstniku Anonymos Bohiga, kelle teine näitus „Stardust“ on avatud Fahle galeriis.
Näitus "Figuring" jääb Haus Galeriis avatuks kuni 20. oktoobrini 2015
Unikaalne näitus Tallinna raekojas
Unikaalne näitus Tallinna raekojas
“KUNST VALITSEB”
Euroopa vanade meistrite šedöövrid 15. - 17. sajandist.
BRUEGEL, RUBENS, CRANACH, DÜRER JPT.
5. juuni – 5. oktoober 2015
Tallinna raekojas eksponeeritakse originaalteoseid maailmakuulsatelt kunstnikelt nagu Peter Paul Rubens, Pieter ja Jan Brueghel, Lucas Cranach, Albrecht Dürer, David Teniers, Jakob van Hulsdonck, Jacob Savery, Jan Massys jpt. Teosed pärinevad erakollektsioonidest üle maailma. Sellisel tasemel ja hulgal tollase ajastu kunsti, enam kui 80 suurteost, esitletakse Eestis esmakordselt.
Mahukas väljapanek haarab terve raekoja, sulandudes hoone arhitektuuri ja ajaloolisse interjööri. Näituse tarbeks ehitatakse raekoja võlvide alla unikaalne, spetsiaalsete valguslahendustega siseinstallatsioon.
Näitus „Kunst valitseb“ viitab võimu ja loomingu kokkupuutepunktidele. Tallinna raekoda kui keskaegse linna võimu ja vaimu sümbol on vanade meistrite tööde eksponeerimiseks tähendusrikas paik. Raekoja kunstiväärtustes peegelduvad tolleaegsed ideaalid ja tõekspidamised, mida kannavad endas ka näitusele tulevad teosed.
Keskajal oli kunst võimsaks meediumiks valitseva moraali ja eetika edasiandmisel. Milline on selle kunsti sõnum ja mõju tänases maailmas?
Andes rohkem valitsemiseruumi kunstile, mis kannab igavikulisi ideaale, loome endas ja ühiskonnas parema tasakaalu.
Näituse peakorraldajaks on Art-Life Projekt OÜ, kelle eesmärgiks on viia ellu kõrgetasemelisi rahvusvahelisi kunstiprojekte egiidi all „maailm läbi kunsti”, kaasates oma tegevusse parima kunstikogemusega spetsialiste meilt ja mujalt.
Näitus „Kunst valitseb” valmib koostöös Tallinna raekojaga ja on avatud iga päev kell 9.30 – 17.30. Riigipühadel suletud.
Pilet 14 €, õpilasele 6 €, lapsed kuni 7. eluaastani tasuta.
Loe lisa:
www.artrules.ee
www.tallinn.ee/raekoda/kunst_valitseb
Info:
Näituse kuraator: Piia Ausman
Art-Life projekt OÜ juhatuse liige, Haus Galerii direktor
piia@artlife.ee , (+372) 52 77 334
Klaasikunstinäitus Kooskõla III
Klaasikunstinäitus Kooskõla III
Neljapäeval, 26. veebruaril kell 17.00 avatakse Haus Galeriis Eesti Klaasikunstnike Ühenduse näitus "Kooskõla".
Juba kolmandat aastat külastab eesti klaasikunst Haus Galeriid, et luua dialoog galerii statsionaarse kunstiekspositsiooniga, püüdes seeläbi leida erinevate kunstivaldkondade vahelist kooskõla. Näituse pealkiri "Kooskõla" on traditsiooniks kujunenud siduv märksõna ka sel aastal. Kuna näituse toimumise aeg haakub vabariigi aastapäevaga, on selle aasta tööde valik tavapärasest pidulikum.
Nagu varemgi, on näituse eesmärgiks tutvustada Eesti klaasikunstnike säravat ja mitmekesist loomingut, kõrvutades seda Haus Galeriis eksponeeritava maali, graafika ja skulptuuriga. Väljas on skulpturaalsed väikevormid ja objektid, mis pakuvad kindlasti huvi nii kollektsionääridele kui kõigile kunstisõpradele. Optilisest materjalist tööd sobivad hästi pidupäevakingitusteks või täienduseks kodusesse kunstikollektsiooni.
Näitusel on esindatud tööd kümnelt kunstikult: Piret Ellamaa, Eve Koha, Kai Kiudsoo-Värv, Ivo Lill, Maie Mikof-Liivik, Kairi Orgusaar, Mare Saare, Maret Sarapu, Kalli Sein, Anna-Maria Vaino.
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse juhataja
Sofi Aršas
Näitus jääb Haus Galeriis avatuks kuni 20. märtsini 2015
Vestlusõhtu Alvar Reisneri ja Eve Arpoga
Kohtumisõhtu Alvar Reisneri näitusel „Maja täis unistusi“
Olete oodatud Alvar Reisneri viimast nädalat avatud isiknäituse
„House of Dreams / Maja täis unistusi“ raames toimuvale kohtumisõhtule teisipäeval, 10. veebruaril kell 17.00 Haus Galeriis. Kunstist, unistustest ja arhitektuuriobjektidest vestleb kunstnikuga Eve Arpo.
Näituse kandvaks ideeks on unistuste koondumine ühte füüsilisse ühikusse, näiteks majja. Uus või vana, linnas või maal - maja on inimese omand, paik, kus saab puhata ja unistada. Majadega käib kaasas ka kolimine kui inventuur ja liikumine, ruumi mõõtmed, valgus ja esemed valguses. Mida võtta kaasa, mida mitte? Näitusel väljasolevad massiivsed ja värviküllased maalid püüavad ühendada unistused ja tegelikkuse, õnnestumise ja leppimise, eksterjööri ja interjööri. Kohtumisõhtul kõneldaksegi neist nähtustest muuhulgas just arhitektuuri kontekstis – ruumi loomisest ja toimimisest, selle praktilistest ja emotsionaalsetest funktsioonidest, avalikust ja isiklikust mõjust.
Alvar Reisner (1979) on eesti maalikunstnik, kes on alates 2003. aastast esinenud nii isik- kui grupinäitustel mitmel pool Eestis ja välismaal, avaldanud illustratsioone ja luuletusi ning töötanud Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna. Ta on pälvinud Eesti Maalikunstnike Liidu näituse XXL preemia ning Harald Raudsepa ja Eduard Wiiralti nimelised stipendiumid.
Eve Arpo(1979) on õppinud arhitektuuri Eesti Kunstiakadeemias ja Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis. Ta tunneb tõmmet kunsti, sõna ja arhitektuuri piirialade vastu ning huvitub ruumi kirjeldamisest ja loomisest vahenditega, mis ei kuulu tavapraktikas arhitekti tööriistaportfelli. Ta on kureerinud "Avatud ateljeede" sarja ja mitmeid linnaruumiprojekte.
Haus Galerii isiknäituste raames toimuvate kohtumisõhtute eesmärgiks on siduda kunstnike maailmu teiste erialavaldkondade ja nende esindajatega. Püüame vestlusringis luua uusi vaatenurki, emotsioone ja järeldusi - leida paremaid kokkupuute punkte kunsti ja ühiskonna vahel. Sissepääs kohtumisõhtule on tasuta. Olete oodatud!
Näitus „House of Dreams / Maja täis unistusi“ on Haus Galeriis avatud 13. veebruarini.
loe lähemaltEESTI KUNSTIAKADEEMIA JUUBELIOKSJON
Eesti Kunstiakadeemia algatab tudengistipendiumi kunstioksjoniga
Eesti Kunstiakadeemia ja Haus Galerii korraldavad EKA 100. juubeli puhul oksjoni, kus kõigil huvilistel on võimalik soetada teoseid erinevatel aegadel EKA lõpetanud kunstnikelt. Teoste müügist saadud tulu läheb stipendiumifondi, mille abil kaetakse ühe või mitme üliõpilase õppe- ja kogemusotstarbelise välismaise loomereisi kulu.
Kunstioksjoni kaudu stipendiumi algatamine ei ole tavapärane praktika. Seda enam tunneb mõtte autor, rektor prof Signe Kivi, siirast heameelt, et selle ideega on tulnud kaasa nii palju vilistlasi. Ühtlasi loodab Kivi, et oksjon ja taiesed pakuvad inimestele huvi ning et stipendium saab väärika stardi. “EKA korraldab sellist kunstioksjonit esimest korda. See on meie jaoks väga oluline ja suur sündmus.”
Oksjoni eesmärk on panustada noortesse otseselt – koguda ressursse ühe välislähetuse või muu sarnase olulise ja ambitsioonika, ent kuluka projekti finantseerimiseks. Tudengi toetusvorm ei ole eesti kultuuris pretsedenditu: näiteks 1922. aastal saatis kunstikool Pallas stipendiaadina Dresdenisse end täiendama Eduard Wiiralti, kes hakkas just seal saadud mõjude toel kujundama välja endale hiljem iseloomulikku graafikatehnikat.
Haus Galerii juhataja ning rajaja Piia Ausmani sõnul võib oksjonit pidada väga traditsiooniliseks vormiks igasuguses heategevas valdkonnas, seega peaks see olema publikule mõistetav ja vastuvõetav oma panuse andmiseks käesoleva stipendiumi loomisse. “Siinkohal on tore, et me toetame kunsti abil kunsti ennast. See, et EKA vilistlased on noortesse panustamiseks sääraselt koondunud, on armas järjepidevuse avaldus. Ja selline kunstiinstitutsioon nagu EKA peaks sellest kõigest üksnes kokkuhoidmise tunnet juurde saama,” lisab Ausman.
Enampakkumisele esitasid loomingut EKA vilistlased ja õppejõud, kes vastasid üleskutsele oma teosed sümboolse tasu eest oksjonile tuua. Valikust leiab teoseid, mis valminud väga erinevatel ajastutel ja on nii maale, digikunsti kui graafilisi lehti. Ka autorite valik on mitmekesine: Nikolai Kormašov, Mare Vint, Mari ja Uno Roosvalt, Kadri Kangilaski, Tiit Pääsuke, Tarrvi Laarmann, Leonhard Lapin, Inga Heamägi, Vive Tolli jpt.
Oksjon ja oksjonitööde näitus avatakse pidulikult EKA ametlikul sünnipäeval,
30. oktoobril kell 17.00 Haus Galeriis. Oksjon kestab 13. novembrini.
Lähem info ning registreerimine oksjonil pakkumiste tegemiseks Haus Galeriis.
Tallinna Teisipäev vol.3
21. mail toimub Tallinna galeriides kolmandat korda spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu Tallinna Teisipäev. Ühisavamiste üritust koordineerib Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) ning pealinna galeriidest osalevad seekord Haus, Hobusepea, Tam, Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Temnikova & Kasela ja Vaal galerii.
Alates kella 16st kuni 20ni õhtul toimuvad galeriides avamised, projektide esitlused ja vestlusringid ning enamikes galeriides on kohal kunstnikud, et tutvustada huvilistele oma teoseid.
Tam Galerii esitleb fotokunstniku Peeter Toominga mälestusnäitust „Siin ma olen“, mis koosneb 1970. ja 1980. aastatel pildistatud ja ilmutatud mustvalgetest originaalteostest. Galeriis toimub kell 16:00 Toominga filmiõhtu ja tema loomingu teemaline vestlusring, mida juhib Betty Ester-Väljaots.
Haus Galeriis on avatud Kristi Tammiku näitus „Inimloom“, kus on eksponeeritud mütoloogilise alatooniga suureformaadilised kompositsioonid inimfiguuridest ja hobustest.
Hobusepea galeriis on avatud Lilli-Krõõt Repnau Ida-Euroopa kiirele arengule keskenduv näitus „Samal ajal Eestis“, mis laenab oma nime Eestit reklaamivalt brošüürilt.
EKA-G esitleb Liisa Kruusmägi ja Liisi Küla ühisnäitust "Me oleme lähedal ärkamisele kui näeme unes, et näeme unes", mis püüab tõlgendada unenägusid ja nende nägemisi. Näitusel toimub kell 18:30 kunstnikega vestlusring, mida juhib galerii kuraator Gregor Taul.
Temnikova & Kasela galeriis avatakse kell 19:00 Londonis baseeruva kunstniku Merlin Carpenteri kuulsast Burberry ruudumustrist tõukuv tarbimiskriitiline näitus „Soolonäitus II - kogu võim tehasekauplustele“.
Vaal galeriis esitleb taani kunstnik Mikkel Carl oma kohaspetsiifilist installatsiooni esmaabitekkidest, mida eksponeeritakse üheks päevaks Vaal Galerii esiõuel. Kunstniku loeng algab kell 19:30. Galeriis on samal ajal avatud Juss Piho näitus „Üleminekud“.
Seekordse Tallinna Teisipäeva üheks osaks on galeriisid ühendav rattatuur. Oma sõiduvahendi puudumisel saab jalgratta eelregistreerimisel galeriituuril osalemiseks tasuta. Kogunemiskohaks on City Bike rattarent (Uus tn 33) ja sõit algab kell 17:00 esimese peatusega Haus Galeriis (Uus tn 17). Orienteeruvad kellaajad edasisteks peatusteks on kell 17:30 Hobusepea galerii (Hobusepea 2), kell 18:00 Tam galerii (Lootsi 4), kell 18:30 EKA Galerii (Estonia pst 7), kell 19:00 Temnikova & Kasela Galerii (Lastekodu 1) ja kell 19:30 Vaal Galerii (Tartu mnt 80d). Tuuriga võib liituda jooksvalt kogu õhtu jooksul.
Lisainfo ja rattatuurile registreerimine:
Kadri Laas
kadri@ecadc.ee
Tallinna Teisipäev
26. veebruaril toimub viies Tallinna galeriis teistkordne spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiring Tallinna Teisipäev. Osalevad galeriid Haus, Tam ja Vaal Galerii, 1Galerii, Temnikova & Kasela Galerii ning üritust koordineerib Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus.
Tallinna Teisipäev annab võimaluse mõne tunni jooksul külastada viit näitust ja kunstisündmust. Enamikes galeriides on kohal kunstnikud, et vastata huviliste küsimustele.
Alates kella 16st tutvustab Tam Galerii (Lootsi 4) Toomas Kuusingu näitust “Harilikud inimesed” ja korraldab vestlusringi, mida juhatab Peeter Allik. Järgmine peatus on Haus Galeriis (Uus 17), kus on avatud Martin Vuksi näitus „Dr. Op“ ning kunstnik ja galeristid tutvustavad näitust. Vaal Galeriis toimub Fotokuu kuraatori Niekolaas Johannes Lekkerkerki inglisekeelne loeng sügisel Tallinna Kunstihoones toimuva näituse tutvustuseks. 1Galeriis on võimalik osa saada Riina Maidre avalikust tööprotsessist - galeriis toimuvast residentuurist. Temnikova & Kasela Galerii (Müürivahe 22) esitleb Laura Pählapuu uut näitust „243 tõetruudes toonides postkaarti“.
Tasuta kunstibuss liigub Tam Galeriist Haus Galeriisse, sealt Vaal Galeriisse ning toob inimesed peale loengut vanalinna tagasi. Kõik osalevad galeriid on avatud kuni 20:00, Tam Galerii avatud kuni 18:00.
PROGRAMM
16:00
Tam Galerii
Toomas Kuusingu näitus “Harilikud inimesed” ja vestlusring, mida juhib Peeter Allik
Lootsi 4
BUSS: Tam Galerii -» Haus Galerii
16:45
Haus Galerii
Martin Vuksi fotonäitus „dr. Op“
Kunstnik vastab küsimustele 16:00 kuni 17:30
Uus 17
BUSS: Haus Galerii -» Vaal Galerii
17:30
Vaal Galerii
Fotokuu kuraatori Niekolaas Johannes Lekkerkerki loeng: Sõnum Charlie Parker’ile. Sissejuhatus näituseteemasse "Nüüd on aeg"
Avatud Agur Kruusingu näitus "Igavene Rahuriik"
Tartu mnt 80d
BUSS: Vaal Galerii -» Vanalinn
18:00-20:00
1Galerii
Riina Maidre avalik tööprotsess galerii residentuurina, algus kell 18:30
Rüütli 4
18:00-20:00
Temnikova & Kasela Galerii
Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti“
Kunstnik vastab küsimustele
Müürivahe 22
Bussi väljumisajad orienteeruvalt 16:40 Tam galeriist, 17:20 Haus galeriist ja 18:15 Vaal galeriist.
Lisainfo:
Kadri Laas
Projektijuht
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus
56 698 720
kadri@ecadc.ee
ecadc.ee
KINKEKAART
Meil kõigil tuleb tuleb ette olukordi, kus valikute rohkuses on keeruline teha seda ainuõiget...
Haus Galerii kinkekaart on leidlik ja suurepärane kingitus nii sõbrale kui pereliikmele, kolleegile, töötajale ja koostööpartnerile.
Kinkekaardi väärtuse saad ise määrata.
Kinkekaardil märgitud summa eest saab Haus Galeriist valida just endale meelepärase kunstiteose(d).
Juhul kui välja valitud teose/teoste summa ületab kinkekaardi väärtuse, siis nende eest tasub kinkekaardi omanik täiendavalt. Kui valitud teose/teoste maksumus on väiksem kui kinkekaardi väärtus, siis kasutamata kinkekaardi jääki rahas välja ei maksta. Kinkekaarti ei vahetata sularahaks.
Kinkekaart on kehtiv ühekordse maksevahendina, korraga saab tasuda ka mitme kinkekaardiga. Kinkekaart on personaalne ning seda ei või edasi anda kolmandatele isikutele. Kinkekaardi paljundamine mistahes viisil on keelatud, võltsingud konfiskeeritakse.
Kinkekaartide müük ja täiendav informatsioon telefonil 6 419 471 või e-mailil haus@haus.ee
Haus Galerii kinkekaart on unistuste kingitus, sest annab kingisaajale võimaluse just temale sobiv "kingitus" galeriist välja valida ise!
------------------------------------------------------------------ ------------------------------------------------------------------------ -----
loe lähemalt