AEG - MÕELDA, VAADATA JA MÕISTA
Piia Ausman oksjoni kuraator
Just meie varasema perioodi kunst on see, mis peegeldab erinevaid aegu kõige enam. Aeg ja selle ilmingud on siin loetavamad kui moodsa kunsti puhul. Moodne kunst loob ja edastab sõnumeid märksa vormieksperimentaalsemas ning märkide-sümbolite rohkemas keeles. Realistlik ja olustikke kirjeldav alatoon teeb 20. sajandi algusest tõukunud eesti kunsti aga vaatajale tähendus-selgemaks. Maalid kõnelevad sellest mis oli ja kuidas oli.
Tänases keerulises poliitilises olukorras, kus teatud ajaloomustrid korduvad, on selle vabadust aga ka äärmuslikku vabadusetust kogenud kunstnike generatsiooni loomepärand eriti tähendusrikas. Teosed, mis kannavad edasi olnud hetkede emotsiooni lasevad aimata siinse kultuuriruumi selgeid läbielamisi või varjatud allhoovusi. See on autorkond, kelle näitel saab iseloomustada aegade ilminguid nii baltisaksa kunstiloome olemusest ja vaatenurgast lähtuvalt, kui rahvusliku liikumise järellaines, aga ka kohaliku professionaalse kunstihariduse arengute ja maailma-avatuse võtmes. 19. sajandi keskpaik, ärkamisaeg, Esimese Eesti Vabariigi lootused, II maailmasõda ja okupatsioon ning „sula“ on kõik kunstis emotsionaalselt loetavad. Tähelepanelikule silmale avanev visuaalne keel on kõnekas.
Tõepoolest, siinne ekspositsioon kutsub AEGU analüüsima nii kronoloogias kui emotsioonis - tööd on jaotatud teemadesse ning esitletud alalõikude siseselt nende valmimisaastate järjekorras. Vaatamata iga aja omakõlalisele akordile on teoste teemadepõhine grupeerimine ja aegade segamine siiski ka väljakutse. Nii võime näha ranna- või linnavaateid kõrvutavalt 1930ndaist ja 60ndaist, kus teemagruppide ühisnimetajaks ei ole mitte kunstiteoreetilised oletused vaid emotsionaalselt võrreldavad alatoonid. Teosed, mis on ühtpidi ajakesksed kui aegade ülesed, saades inspireeritud tegelikult ju väga lihtsatest inimlikest tundeilmingutest – rõõmud, kurbused, igatsused, hingevaikus... Nii liiguvad selle ekspositsiooni pealkirjadki – Idüll, Arhailisus, Abstraktioon, Ääremaad, Puud, Pühajärv...
Rõhutatult tuleb valiku puhul aga esile ka selle perioodi kunstnike loomingu olulisim märksõna, milleks ei ole niivõrd MIDA maalida vaid KUIDAS maalida. Kuidas kujutada kõige lihtsamaid loodusvaateid, figuraalkompositsioone, natüürmorte, linnavaateid, mille olemuses ei ole midagi keerukat ega erilist, ent mille tavalisus muutub unikaalseks läbi loova interpretatsiooni. Nii näeme Elmar Kitse maalimas Oostriku jõge, mille rahulikule rohelisele vastandub kunstniku kiire impressionistlik pintslikiri, või koloriidivirtuoosset Konstantin Süvalot täpitamas üheks Pühajärve vett ja taevast, või Valerian Loiku sidumas peidetud paekivikollase vanalinna tänavasillutised ja seinad üheks värvimuljeks, või Roman Nyman maalimas Hispaania valgust, otsides varjude ja päikesekirkuse kontraste, kasutades valkjaskollast, rohelist ja pruuni, või Eerik Haamer, kelle mustjas joonekontuur on vahend, millega rõhutada karmi rannaelu ja kalurite jõulisi karakterijooni, või Silvia Jõgever ja Ilmar Kimm, kes loovad vaat et märkamatult ühelt heleduselt teisele üleminevate maalipindadega õhulisi agulivaateid.
Suunaviited „kuidas“ maalimisele on selle oksjoniesitluse läbivaks tekstiideeks, jätkudes kunstiloolase Eero Epneri poolt kirjutatuna juba iga töö juures eraldi. Kirjeldused teostest, mis kutsuvad vaatama seda poolt kuidas ka võib maailma näha. Just interpretatsioonide paljusus teeb kunsti võluvaks. Taandub ju lõppeks kõik sellele KUIDAS me elu ja selle ilmingutega ümber käime ja millised vahendid enese ning ümbritsevaga suheldes valime - kas sügavuti minevad, mõistvad, sallivad ja tasakaalukad või vastupidi. Eesti vanema perioodi kunstnikud on valinud tasakaalu. Need tundlikud ning tihti keeruliste elusaatuste ja kogemustega loojanatuurid on valinud loomingu, mille tulemus vaatamata kõigele ei lõhu ega irriteeri vaid kirjeldab, viitab, paelub, hämmastab ja kutsub seisatama, et mõelda, vaadata ning mõista.