POLIITILINE

Kas kunstnik peaks loomingus tegelema poliitikaga? Või osalema ise poliitikas? Kui vaadata 1920.-1930. aastate Pallase koolkonna põhjal, siis seal õpetati ühe suundumusena optikast lähtuvat apoliitilist maalimist. See tähendas, et kui noortel kunstnikel olidki 1930. aastate lõpuks tekkinud täiesti vastandlikud poliitilised vaated, siis maalide põhjal nende vaateid välja ei lugenud, maaliti ühe koodi järgi. Modernistlikule kunstile omaselt tegeldi enam maali enda maailma ja kunstitehnilise problemaatikaga kui poliitikaga. Tänapäeva kunstis vist nii olla ei saaks, maailm on muutnud ja selle sõnumite seos kunstiga teravam.

Siinses valikus on näited poliitikaga suhestuvast maalikunstist. Või pigem on tegemist mõtisklustega ja filosofeerimistega poliitika teemadel. Maale võib mõista ka üldisemalt ning näha siin laiemaid tähendusi. Hea kunst kommunikeerub erinevates olukordades ikkagi.

TEHNOLOOGILINE

Siinsed maalid võiks kuuluda ühisnimetaja alla „tehnoloogiline”, koos mitmete ootamatustega kunstnike valikul, kellel tehnoloogia ei pruugi olla loomingu peateema. Masinate, mehhanismide, tööstuskeskkonna jms käsitlemine kunstis võiks eeldada kas ülikirglikku või vastupidi, pigem külma, objektiivset ja võib-olla küünilist käsitlust, kumbagi siin aga ei näe. Tööde valmimisaastad algavad 1960ndatest ja eesti maalijate suhe tehnoloogiasse pole nii ekstreemne nagu seda võib leida Ameerikas jm. See tähendab ka, et eesti kultuuris laiemalt on olnud valdavalt teised fookused.

Retrospektiivselt vaadatuna mõjuvad kunagised tipptasemel tehnoloogilised saavutused vananenuna ja ununenuna nagu mänguasjad, milles on võluvat süütust. Seda näeme, kui suuname pilgu ajas tagasi, mitte edasi. Oma rolli mängib maalikunst, mis jääb igasugusest tehnoloogilisest maailmast kaugele ja toob mainitud valdkonda inimlikkust.

Kuna need maalijad kasutasid ja kasutavad ka ise inimlikult oma igapäevaelus tehnoloogiat, siis see kuulub kõigi ellu loomuliku kaasnähtusena, mõjutades eri viisidel ka nende kunsti. Mismoodi ja millise tähendusega, selgub tööde lähemal vaatamisel.

LAPIN

Leonhard Lapin – ülimalt mitmekülgne looja, keda jätkus kõikjale, nii arhitektuuri kui kujutavasse kunsti kui teatrisse kui kirjandusse, kunstiajaloo kirjutusse ja luulesse. Kunstnik osales aktiivselt eesti kunstielus üle kuuekümne aasta. Lapinist lähtub eesti avangardkunsti sõnastamine ja üldse „avangardi” kui termini toomine Eesti kunstikonteksti. Ka Lapin ise identifitseeris end avangardi kaudu. Loomingus tähendas see modernistliku kunsti eesliinil sammujat, kes näitab teistele teed.

Esitatud on väike valik Leonhard Lapini suure loomingu varajasest perioodist ja üks töö ka hilisemast perioodist. Noore Lapini unikaallehtede tehnika – tušš, guašš – viitab mõjudele, mida ta sai Tõnis Vindi isiksusest ja idamaisest kalligraafiakunstist. Tegemist on teadliku kontseptuaalse valikuga.

2018. aastal toimus KUMU Kunstimuuseumi esimese korruse suures saalis Leonhard Lapini mahukas ülevaatenäitus “Tühjus ja ruum”. Sündmuse puhul ilmus 328-leheküljeline raamat “Leonhard Lapin. Tühjus ja ruum 1967-2017”. Näitus ja raamat analüüsisid veel kunstniku elu ajal tema loomingut, võttes arvesse kunstniku enda andmeid ja kommentaare, olles seega üliväärtuslikud dokumentatsioonid. Eesti kunsti eluaegne avangardist ja mässaja, kes sekkus otsustavalt rumalusse ning bürokraatlikusse mugavusse, tõsteti seega ka ametlikult klassikustaatusesse.

Haus Galeriiga tegi Leonhard Lapin koostööd selle algusaastatest alates. Kunstnik on kuulunud n-ö Hausi kunstnikke gruppi, kellega galerii alustas oma tegevust ning kelle töid on siin süsteemselt esitletud nii oksjonitel kui näitusel. Käesolev peatükk 2022. aasta kevadoksjonil on mõeldud eraldi rõhutama Leo Lapini head mälestust. Siinse unikaalteoste valiku jõudis kunstnik veel enne  lahkumist oma käega just selle oksjoni jaoks mappi kokku panna, sealhulgas autoritõmmis sarjast „Naine-masin” graafikaoksjonil ning tuššimaalid „Fallose“, ning „Kunstihoone” sarjast.

ÖKOLOOGILINE

Kõiki siin esitatud loodusvaateid võiks kunstiajaloo ja stilistika seisukohalt nimetada heas mõttes traditsioonilisteks. Kunsti eesmärk pole siiski ainult nähtut jäädvustada, vaid ka kõige lihtsamatena tunduvaid maailmu erinevatel põhjustel võimendada, millelegi tähelepanu pöörata, pilku fokuseerida ja mõtet teravada. Kui vaadata teoste sõnumeid, nihutada sellest lähtuvalt loodusvaadete perspektiivi tänapäeva loodushoiu ja ökoloogia suunas, siis on tegemist ju vaadetega loodusest, mida pole rikkunud ei harvesterid ega kemikaalid. Eesti maastikke on maalinud suure ja armastava südamega kunstnikud, kelle isiklik suhe loodusega on olnud otsene ja kogumusdetailne.

Meedias on looduse valdkonna keskseks terminiks tõusnud tänapäeval „elurikkus” (vt portaal: https://elurikkus.ee/ ). Mida mitmekülgsem on kasvav loodus, sest suurem on elurikkus – ka tüütutel putukatel ja nii-öelda kahjuritel ja lindudel ja loomadel on koht looduses, mis omakorda ei peaks olema monokultuurne (ainult ühe taime kasvatamisele spetsialiseerunud). Ka sellele panevad mõtlema meie loodusmaalid.

Looduskogemuse ehedust märgib veel asjaolu, et ilmselt on need teosed, eriti arvestades tollaseid maalimistraditsioone, maalitud kõik enamasti kohapeal vabas õhus, mida tähistatakse prantsuskeelse kunstiterminiga „plein air” ehk „plenäär”. Sellega kaasneb aistinguid, osooni ja helisid. Tähelepanelikult maale vaadates on kunagised vahetud loodusaistingud tänagi seal. Kunstnikud on kasutanud peamiselt õlimaali tehnikat, kohati ka temperat ja guašimaali. Need on looduslikel (siin võiks öelda: ökoloogilistel) komponentidel põhinevad värvid, mis on läbinud sajanditepikkuse kunstiajaloo testi. Muuhulgas pole vähem oluline ka märkida, et nende värvidega maalimine ei kahjusta tervist (mitte kõige endastmõistetavam kunstitegemise kaasnähtus).

LEIS

Esteetilist kunstitraditsiooni esindav Malle Leis pühendas end taimede, lillede ja viljade hingeelu, veidi ka maastike ja portreede maalimisele. Läbiv motiivistik oli mõeldud siiski millekski enamaks kui ainult välise maailma kujutamine, siin on sees sõnum ilust ja esteetikast, elujõust ja kestmisest. Malle Leisi on põlvkondlikult käsitletud ANK ‘64 noorte kunstnike liikumise kontekstis, mil püüeldi rahvusvahelise lillelaste liikumise ja hipinduse poole, et jätta seljataha lähiminevikus toimunud sõda ja sirutuda lootusrikkalt ettepoole.

2015. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis põhjalik Malle Leisi loomingu ülevaatenäitus “Kollane suvi”, millega kaasnes mahukas raamat. Selles defineeriti Malle Leisi kunsti praeguse kunstiteaduse filtrite läbi esimest korda kui naiskunsti. Leis ise kujundas oma käekirja ja motiivistiku välja siiski ühiskonnas, kus sugusid ametlikult ei eritletud (kõiki nimetati “seltsimeesteks”). Seega ta ennast nii konkreetselt ei piiritlenud, pigem maalis oma lilledesse sisse universalistliku sõnumi.

Kust võis lillede idee algselt pärineda? Ilmselt vähesed teavad ilusat lugu sellest, et ema oli tütart oodates tikkinud Muhu rahvakunsti mustreid, säravaid lilli mustal taustal. See pidi toimuma enne 1940. aasta 7. juulit, mil kunstnik sündis. Väike privaatne infokild tundub olevat üks võtmeid kunstniku loomingule. Ja seda teades võime konteksti mõttes juurde vaadata kogu ülejäänud kunstiajaloo nais- ja meeskunstnikke, kes maalisid lilli ja botaanikat, ning lisaks botaanikat ja iluaiandust ennast.

SHOWTIME

Enese aktiivne eksponeerimine väljapoole, valitud publikule, on enamasti seotud etenduskunstide ja tantsuga, aga ka meediaga, reklaamiga, moega jms. Siinsed teosed riivavad neid valdkondi sageli kõrvalseisja pilgu läbi, kus kunstnikud leiavad võimalusi olla kas imetlejad või skeptikud või mõlemat korraga. Või on neil töödel toimunud ideaalnaise loomine ilma meedia abitagi.

Graatsia seguneb väljakutse, müstika, mõistatuslikkuse ja mängulisusega. Et viimastel aastatel on olnud vähe lõbustusi, klubid ja tantsusaalid suletud, on toimunud distantseerumine atraktsioonidest. On järele mõtlemise aeg. Samas, nagu ütleb laulusalm, „show peab jätkuma”. Maalikunst oma atraktiivsete visuaalidega loob iseseisva show, etenduse, kus valminud teosed jäävad vaataja otsustada. Ilmselt ei ole me show elemendile selle meedia puhul mõelnud sama palju, kui vaiksele sisekaemusele, mis otsib väljendust. Ometi on kunst siin nagu kaks ühes – nii jälgija ja teema fookusesse tooja kui esineja.

MEEL

Raul Meel on järjekindel kontseptualist, kellele polegi teist sarnast kunstnikku eriti kõrvale panna. Ta töötab suurtes maalisarjades, ent harva on näitusi, kus on tervet mõnda sarja eksponeeritud. Abstraktsete akrüülmaalide sari „Võlu ja vaim” sündis koos laulva revolutsiooni ja Eesti Vabariigiga alates 1988. aastast. Kunstnik lõi sarja kuuluvaid maale vähemalt nelja aasta jooksul. Nii on sarja sees omakorda justkui väiksemaid sarjasid, mida ühendab sarnane värvivalik ja harjatõmmete kujund.  

“1988. aasta sügisel hakkasin oma Mustamäe korteri 2,8 ruutmeetri suuruses vannitoas – tavalise 75 watise elektrihõõglambi napis ja värvusi moonutavas valguses – maalima akrüülmaalide sarja “Võlu ja vaim”. Kasutasin selleks mitmesuguseid harjasid: juukseharju, saunaharju, hobuseharju, riideharju, pesuharju, saapaharju … pikkade jalamatiharjadeni välja; mõnikord lõikasin neid harjasid erikujuliseks. Ükskord maalisin “märjalt”, teinekord “kuivalt”. Ehitasin täpseid mentaalseid struktuure harjatõmmetega, mille jäljed on spontaanse, stiihilise ilmega.”
Raul Meel, autobiograafia „Minevikukonspekt”, Tallinn 2002.

Raul Meele teoste värvivalikusse on kodeeritud sümbolismi, näiteks kombinatsioon sini-must-valge kui Eesti vabadus. Harjatõmmete suund ja paigutus võiks samuti sisaldada sümbolismi – kas pürgitakse korrastatult ühtses reas ülespoole või püsitakse pildile maalitud raamistiku sees või ollakse otsinguil eri suundadesse sirutumas.

OMAETTE

Sissepoole suunatud hingelisem kujutamislaad tundub eesti mentaliteedile üsna omane. Sisekaemusi, mille väljenduseks sobivad maalis niihästi erinevad stiilid, formaadid, tehnikad kui materjalid, on kunstnikud kujutanud läbi aastakümnete. See on aeg ja koht peatumiseks, (enese)reflektsiooniks, et otsida vastust tekkinud küsimustele ning jätkata seejärel oma aktiivset teekonda.

Maalid on „Omaette” peatükki valitud suhteliselt tinglikult, sest samu teoseid võiks ju paigutada teistegi pealkirjade alla. Ometi ühendab neid teatud meeleolu, psühholoogiline sarnasus, mida on vaataja seisukohalt aktualiseerinud hiljutised pealesunnitud ülemaailmsed (kodu)karantiinid. Mistahes pikaajalised liialdused ja äärmused (tugev surve aktiivsusele või tugev surve passiivsusele) vajavad tasakaalustamist. Siinses maalivalikus on esindatud nii Tartu kui ka Tallinna kunstnikud, kellel erinev ekspertiis ja fookus.

VANAMEISTERLIK

Mõned eesti kunstnikud on eri põhjustel suhestunud kunstiajaloo varasemate sajanditega ja vanameisterliku maalimisega. Siinkohal võiks selle all mõelda vanade hollandlaste kujutatud rikkalikke lillebukette ja vaikelusid, aga ka teisi eelkäijaid kunstiajaloost. Meie tingimustes eksponeeritakse vanu meistreid Kadrioru lossis väga kõrgetasemelistel rahvusvahelistel näitustel ja ka püsinäitusel.

Miks võiks selline maalimine meile korda minna? Et ehitada kunstnike abil silda varasema teadmiseni, laiendada oma vaatamise ampluaad, tajuda oma kultuurilist kuuluvust ja järjepidevust, kinnitada selle kehtivust ka tänapäeval. Lisaks kõigele pakuvad vanameisterlikult maalitud tööd vaatamise naudingut kui sellist – tolle aja kunstnike üks esmaolulisi printsiipe oli sõnumi või olustikurealismi kõrval maali läbimõeldud visuaalne esteetika, mida ka siinsed maalid rõhutatult esindavad.

VÄRVID

Maalikunstnike peamised väljendusvahendid on värvid. Kui osata vaadata ja tunnetada, siis värvid kommunikeerivad energeetikat, mitteverbaalset sõnumit ja vahel ka teadlikku sümboolikat. Praeguses kaasaegses (maali)kunstis on värvid hakanud näitustele jälle tagasi tulema iseendana. Vahepealne „värvipimedus”, kui domineeris kontseptuaalne kunst, hakkab taanduma.  Kasutame seda siis ära, et pöörata taas tähelepanu värvidele.

Värvidel on palju toone, mida värvidele spetsialiseerunud kunstnikud oskavad eristada ja nimetada. Veel on värvidel heleduse ja tumeduse astmed, millega peab arvestama. Värve omavahel kõrvuti pannes tekivad juba uued suured probleemid – kas need on vastand- või täiendvärvid? Maastikku kujutades peab arvestama värvi- ja õhuperspektiivi. Veel on olemas soojad ja külmad toonid, soojad tõmbavad optiliselt ligemale, külmad tõukavad optiliselt kaugemale. Kõik on omakorda seotud inimpsühholoogiaga.

Puht hariduslikus mõttes võiks siinkohal meelde tuletada üht olulist maalikunstiga seotud itaaliakeelset terminit „chiaroscuro”, mida leidub läbi kogu siinse oksjoni maalivaliku. Sellele viidatakse alates renessansist, ent eesti nõukogude kunstikriitikas öeldi selle vastena formalistlikult „hele-tumedus” või „valgus-vari”. „Chiaroscuro” koosneb kahest itaaliakeelsest sõnast, mis ei ole aga neutraalsed, vaid on sügavalt hinnangulised: „chiaro” (selge, ere) ja „scuro” (tume, hämar). Niisiis käib ka maalikunstis läbi sajandite justkui hea ja kurja võitlus, heledad jõud võitlemas tumedate jõududega. Siin 1 minut „chiaroscuro” selgitust.