Tööd selles oksjonivalikus on omavahelistes suhtegruppides, pealkirjastatud teemade kaupa, kus tähendusrõhk ei ole mitte ajal ja ajastul vaid kunstiväljendusel ning selle laiemal dialoogil ümbritseva ühiskonnaruumiga. Nii võite leida kõrvuti 1950-ndate aastate nõukogude reaalsuse ja 1990-ndate lõpu vaba eksperimendi, mis on omavahel intrigeerivalt kõnekad. Artiklid ja teoste tutvustused on kirjutanud kunstiloolane Heie Marie Treier (TLÜ/ BFM).
GRAAFIKA OLULISUSEST JA TÄHENDUSEST
Piia Ausman oksjoni kuraator
Graafikat võib pidada ühelt poolt küll kunsti väikevormiks, ent teisalt on selle töömahukus, tähendused ja ajalugu väljunud kaugelt igasugu väiksuse piiridest. Graafika on korraga nii erakordne vabalooming, millest jääb vaid üks ja ainuke unikaalne jälg, kui ka väga funktsionaalne oskuskunsti liik, mis võimaldab motiivi tiražeerida. Pärast sajanditepikkust mitmeotstarbelist joonistamist, esteetilist ja praktilist, hakkas graafika 1450. aastast, mil Johannes Gutenberg leiutas trükipressi, kaasama keerukaid, tehnilisi lahendusi. Iga graafikatrüki alusena valmis siis ja sajandeid hiljemgi peenes käsitöös valminud graafikaplaat, mis nõudis enamat, kui lihtsalt ideed ja pliiatsit.
Ühisnimetajana koondab graafika kunstiliigina kõike, mida hõlmab joon. Joone võlu, sõlmitus, seotus, peenus, puhtus, tihedus. Põhjalikult läbitöötatud joon millega luua realistlikult maalilisi illusioone või üksik kiire joon kujutamaks tinglikke tervikuid, mida vaataja silm oma enda assotsiatsioonidega täidab, ent ka joon, kui millegi tähis, märk, sümbol. Omnipotentne joon – joon joonistuses, joon kalligraafias, joonestuses, kõrgtrükitehnikates, sügavtrükitehnikates, arvutigraafikas, fotograafias ning leidlikult kõige selle mix`ideski, millega joon end täna ja kaasaegsena väljendab.
Eesti kunstnikele on joon olnud väga meelepärane, kuna oma maksimaalses teostuses nõuab see suurt süvenemist ja minimaalsuses pika praktika poolt vabastatud kätt ning virtuoosust. Süvenemisvõime ja töökus on meile mõneti rahvusomane, see vaikne omaette eksisteeriv maailm, milles eestlane armastab olla. Kalkuleerides aega ja üksiolemisi, mida ühe graafilise lehe või ülipeene joonistuse valmimine on nõudnud, on see määratu.
Lisaks on Eesti graafika olnud alati äärmiselt mitmekesine, leidlik ja eksperimentaalne ning seda ka nõukogude ajal. Peab märkima, et siis oli graafika vähema tsensuuri all kui maal ja sai paljude jaoks vabamaks väljendusvõimaluseks, näidates ootamatuid üllatusi. Ka graafika tehnilised võimalused on viidud eesti autorite poolt kohati ülima täiuseni. Kummaline ja ebavajalik on kunstis kõigest rääkida ülivõrdes, pigem tuleks rõhutada iga kunstiväljenduse individuaalsust, ent mõnd graafilist teost vaadates ning selle tehnilisse täiusesse süvenedes on seda võimatu mitte teha. Seega on soovituslikult kohustuslik vaadata igat siin esitletud teost pilguga – milline on olnud selle teostamise töö ja andekuse maht ning loovuseväljendus. Ja siis rõõmustada fakti üle, et vaid harvadel juhtudel on graafilisi lehti üks eksemplar, enamasti on need tiražeeritud, andes võimalusi selle kunstiliigi võluvaid iseärasusi laiemalt jagada. Ehkki vaatamata eksemplaride kordusele jääb iga juba pressis trükitud graafikateos alati unikaalseks autoritööks, kuna see on valminud kunstniku osalusel, korraldusel, äranägemisel ja juuresolekul ning tõmmatud tema endakäelisena teostatud plaadilt, kaasates tihti erinevaid heletumeduse või värvilahendusi. Täna ja perspektiivis teeb graafika väärtuslikuks ka selle traditsiooniliste ja teostusmahukate tehnikate kadumine ning asendumine digitaalgraafikaga. Nii mitmedki meie kadunud kunstnike graafikatehnilised lahendused on meistrioskuslikud uunikumid, seda enam on graafikakunsti näitused ja oksjonid selle tehnika homaažiks ja oodiks.