HAUS GALERII SÜGISOKSJONID KODULEHEL JA GALERIIS ON AVATUD!
OKSJONID TOIMUVAD 2., 3. JA 6. NOV. 2024
Kui soovite oksjonil osaleda, siis laadige alla registreerimisleht, täitke, allkirjastage digitaalselt ja saatke haus@haus.ee.
Võtame teiega ühendust ja täpsustame osalemise üksikasjad.
Haus Galerii kunstioksjonite hooaeg on avatud. Oksjonid toimuvad nii galeriisaalis kui online platvormil:
Eesti maalikunsti klassika, I osa - laupäeval, 2. nov. kell 15:00
Eesti maalikunsti klassika, II osa - pühapäeval, 3. nov. kell 15:00
Eesti graafika - kolmapäeval, 6. nov. kell 19:00
Maalioksjon toimub kahes osas järgimata seekord uuema ja vanema kunsti kronoloogiat vaid pigem liigub kuraator Piia Ausmani ja kunstiloolase Eero Epneri esituses mööda teemade, autorite ja olulisimate kunstilaadide radu.
Graafika ja joonistuse oksjon toimub 6. novembril ning kataloogi on koostanud kunstiloolane Heie Marie Treier.
Küsimuste ja ostueelsete konsultatsioonide osas võtke meiega julgesti ühendust. Oksjonil osalemise soovi korral on teil vajalik oksjonile eelnevalt registreeruda, laadiga alla registreerimisleht, allkirjastage digitaalselt ja saatke haus@haus.ee, mille järel saadame teile, hikjemalt ühe tööpäeva jooksul, osalemise kinnituse.
Ilusaid taaskordseid kunstioksjonite elamusi!
Haus Galerii 16.05.2022 18:00
GRAAFIKA KLASSIKA - esmaspäev, 16. mai 18:00
Tööd selles oksjonivalikus on omavahelistes suhtegruppides, pealkirjastatud teemade kaupa, kus tähendusrõhk ei ole mitte ajal ja ajastul vaid kunstiväljendusel ning selle laiemal dialoogil ümbritseva ühiskonnaruumiga. Nii võite leida kõrvuti 1950-ndate aastate nõukogude reaalsuse ja 1990-ndate lõpu vaba eksperimendi, mis on omavahel intrigeerivalt kõnekad. Artiklid ja teoste tutvustused on kirjutanud kunstiloolane Heie Marie Treier (TLÜ/ BFM).
Piia Ausman oksjoni kuraator
Graafikat võib pidada ühelt poolt küll kunsti väikevormiks, ent teisalt on selle töömahukus, tähendused ja ajalugu väljunud kaugelt igasugu väiksuse piiridest. Graafika on korraga nii erakordne vabalooming, millest jääb vaid üks ja ainuke unikaalne jälg, kui ka väga funktsionaalne oskuskunsti liik, mis võimaldab motiivi tiražeerida. Pärast sajanditepikkust mitmeotstarbelist joonistamist, esteetilist ja praktilist, hakkas graafika 1450. aastast, mil Johannes Gutenberg leiutas trükipressi, kaasama keerukaid, tehnilisi lahendusi. Iga graafikatrüki alusena valmis siis ja sajandeid hiljemgi peenes käsitöös valminud graafikaplaat, mis nõudis enamat, kui lihtsalt ideed ja pliiatsit.
Ühisnimetajana koondab graafika kunstiliigina kõike, mida hõlmab joon. Joone võlu, sõlmitus, seotus, peenus, puhtus, tihedus. Põhjalikult läbitöötatud joon millega luua realistlikult maalilisi illusioone või üksik kiire joon kujutamaks tinglikke tervikuid, mida vaataja silm oma enda assotsiatsioonidega täidab, ent ka joon, kui millegi tähis, märk, sümbol. Omnipotentne joon – joon joonistuses, joon kalligraafias, joonestuses, kõrgtrükitehnikates, sügavtrükitehnikates, arvutigraafikas, fotograafias ning leidlikult kõige selle mix`ideski, millega joon end täna ja kaasaegsena väljendab.
Eesti kunstnikele on joon olnud väga meelepärane, kuna oma maksimaalses teostuses nõuab see suurt süvenemist ja minimaalsuses pika praktika poolt vabastatud kätt ning virtuoosust. Süvenemisvõime ja töökus on meile mõneti rahvusomane, see vaikne omaette eksisteeriv maailm, milles eestlane armastab olla. Kalkuleerides aega ja üksiolemisi, mida ühe graafilise lehe või ülipeene joonistuse valmimine on nõudnud, on see määratu.
Lisaks on Eesti graafika olnud alati äärmiselt mitmekesine, leidlik ja eksperimentaalne ning seda ka nõukogude ajal. Peab märkima, et siis oli graafika vähema tsensuuri all kui maal ja sai paljude jaoks vabamaks väljendusvõimaluseks, näidates ootamatuid üllatusi. Ka graafika tehnilised võimalused on viidud eesti autorite poolt kohati ülima täiuseni. Kummaline ja ebavajalik on kunstis kõigest rääkida ülivõrdes, pigem tuleks rõhutada iga kunstiväljenduse individuaalsust, ent mõnd graafilist teost vaadates ning selle tehnilisse täiusesse süvenedes on seda võimatu mitte teha. Seega on soovituslikult kohustuslik vaadata igat siin esitletud teost pilguga – milline on olnud selle teostamise töö ja andekuse maht ning loovuseväljendus. Ja siis rõõmustada fakti üle, et vaid harvadel juhtudel on graafilisi lehti üks eksemplar, enamasti on need tiražeeritud, andes võimalusi selle kunstiliigi võluvaid iseärasusi laiemalt jagada. Ehkki vaatamata eksemplaride kordusele jääb iga juba pressis trükitud graafikateos alati unikaalseks autoritööks, kuna see on valminud kunstniku osalusel, korraldusel, äranägemisel ja juuresolekul ning tõmmatud tema endakäelisena teostatud plaadilt, kaasates tihti erinevaid heletumeduse või värvilahendusi. Täna ja perspektiivis teeb graafika väärtuslikuks ka selle traditsiooniliste ja teostusmahukate tehnikate kadumine ning asendumine digitaalgraafikaga. Nii mitmedki meie kadunud kunstnike graafikatehnilised lahendused on meistrioskuslikud uunikumid, seda enam on graafikakunsti näitused ja oksjonid selle tehnika homaažiks ja oodiks.
“Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsesse antropoloogiasse” – prantsuse antropoloog Marc Augé avaldas 1992. aastal teose, mis ilmus 2012. aastal eesti keeles, väljaantuna Tallinna Ülikooli Kirjastuses. Augé defineerib mittekohtadena transiitpaiku nagu lennujaamad või supermarketid või kiirteed, seal viibitakse vaid ajutiselt, läbisõidul. Need on moderniseerumise tulemusena tekkinud anonüümsed nähtused, millega inimestel puudub hingeline side ja mille funktsioon on vaid lühiajaline ja praktiline.
Ses suhtes võib antropoloogiliselt öelda, et kõik allolevad graafilised lehed kujutavad kohtasid, millel on konkreetsus, ajalugu, kultuuriline ja looduslik kontekst ning tähendus.
Merelised teemad on merega ümbritsetud riigis klassika. Meri on Eestis niivõrd endastmõistetav nähtus, et selle olulisusest identiteedi kujundamisel ei pruugita isegi aru saada. Peab olema kunstnik, et tuua esile mere ja ranniku erilisus seoses kultuuri, elustiili, psühholoogia ja hingega.
UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Tallinna gooti vanalinn on paelunud eri rahvustest kunstnikke läbi aastakümnete. Samas on siinne keskkond kohalikele elanikele liiga “endastmõistetav” – ikka ühtemoodi muutumatu läbi aastakümnete ja sajandite, pealegi muinsuskaitse all –, nii et kunstielus sellest väga suurt numbrit ei tehta. Teiselt poolt pole tekkinud ka tohutut turistlike maalide ja pildikeste turgu, et kohalikud jõuaks tüdida ja kunstnikud protestida.
Tallinnat on kujutatud enamasti empiirilises (kaemuslikus) n-ö realistlikus laadis poeetiliselt. Ühe vähese kunstnikuna on vanalinna müüridest ja tornidest teinud oma maalide ja graafika “suure teema” Jüri Arrak, tõstes oma kodulinna erakordse arhitektuuripärandi kõrgema üldistuse, sümboli ja sõnumi tasandile. Saab ju kaitsemüüre ja -torne seostada eelkõige inimpsüühikaga, vajadusega varjuda ning ennast peita.
Kaljo Põllut kui kunstnikku on tajutud kui rahva eetilist südametunnistust – 1970.-80. aastatel, riikliku ideoloogia pealetungi ajal, liikus ta vaimus aegade algusesse, hakates oma kunstis levitama sõnumeid kunagisest n-ö kuldajast, mil inimesed elasid kujutletavas ürgsüütuses, kooskõlas looduse ja kõiksusega. “Kodalaste” graafikasarja eksponeeriti näitustel ja see sai ülipopulaarseks, aidates üle elada poliitpropaganda surutise “pimeda aja”.
Mis oli „Kodalaste” sarja loomise taust? Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna hakkas Kaljo Põllu korraldama tudengitele 1970ndatel õppereise Venemaale soome-ugri väikerahvaste juurde. Riiklike kontrollide jaoks põhjendati kõike teadusetegemisega – et kõrgkooli tudengid uuriksid sugulasrahvaste etnograafiat, antropoloogiat, uskumusi ja sellel põhinevat visuaalsust ning õpiksid vanavara süstemaatilist dokumenteerimist. Põhjenduste varjus edendas Kaljo Põllu noortes iseseisva vaimu ja identiteediga seotud teemasid.
Peale Kaljo Põllu enda loomingu on soome-ugri ekspeditsioonide mõju nähtav paljude toonaste noorte kunstnike loomingus läbi nende elu. Kogutud esemeid leidub aga praegu Eesti Rahva Muuseumi fondides.
Nõukogude perioodil said reisida üksikud kunstnikud ja seda kas kindla loomingulise põhjusega või väga limiteeritult. Eksootilised teemad ei olnud seetõttu meie kunstis tollel ajal väga tavapärased, kuigi igatsus eksootiliste motiivide järele on kunstnikke alati saatnud. Seda enam võimenduvad need unikaalsete ja poeetilistena mõjuvad jaapaniteemalised tööd, kutsudes kusagile, mille nimi on igatsetud kaugus.
“Jaapan on kaugel / Eesti on kaugemal veel / ütlevad tuuled”, kirjutas armastatud luuletaja Juhan Viiding. Eesti-Jaapani suhetest võiks pikemalt kirjutada välispoliitika ekspert või diplomaat, ent kahepoolses diplomaatias saab osaleda ka kunstnik oma kunstiga. Seda siinsed tööd ka kinnitavad.
Mis erinevus on sellel, kui naisakti kujutab naiskunstnik või meeskunstnik? Pilguteooria ütleb, et sellel on vahe – naise pilk on teistsugune kui mehe pilk. Läänelikus kunstiajaloos on sajandite jooksul käsitletud normatiivsena mehe pilku, mis ilmneb just naisaktide kujutamisel. Seevastu naiskunstnike pilku on käsitletud teistsugusena, mittenormatiivsena, pigem alaväärtustatuna.
Siinses graafikavalikus saab treenida oma eristamisvõimet – kas on vahet, kui naisakti kujutab Aino Bach või kui naisakti kujutavad näiteks Valdur Ohakas, Esko Lepp, Leonhard Lapin või Evald Okas?
Ka meeskunstnike töid vaadates võib küsida erinevuse järele. Mismoodi vaatab naisakti Erich Pehap, mismoodi Tõnis Vint ja millise pilguga vaatab Peeter Allik?
Kui soovida tutvuda pilguteooriaga, võib vaadata-kuulata rahvusvahelise visuaalkultuuri teooria juhtivat kunstiteadlast James Elkinsit: „Concepts and Problems in the Visual Arts, Lecture C2: The gaze"
Kui 19. sajandi lõpu esteedid-dändid Prantsusmaal ja Inglismaal võtsid teatud mõttes kõrgklassi hoiaku, kehastades demokraatlikus kodanlikus ühiskonnas isehakanud aristokraatiat, väljavalitud priviligeerituid – näiteks kirjanik Oscar Wilde, kunstnik Aubrey Beardsley, sajandilõpu sümbolistlik kunst ja kõrgklassi juugend – siis selline kunstitraditsioon elas muutunud kujul edasi ka hilisematel aastakümnetel.
Mõnes mõttes võib sarnast suhtumist või estetismi kohata ka modernistliku eesti kunsti selles osas, kus esteetilisust peeti väärtushinnanguna väga oluliseks. Niisuguses kunstis ilmnevad teatud visuaalsed koodid, mis kaugenevad realistlikust kujutamisest programmiliselt. Realismi hülgamisel oli poliitiline alatoon, sest realismi nõuti ametlikus propagandas. Kunstnike seisukohalt on siin tegemist ometi küllalt nõudliku ja askeetliku valikuga, mis eeldab järjekindlust ja enesekehtestamist.
Laulva revolutsiooni ajal lõid osad kunstnikud teoseid võitlemiseks Eesti vabaduse eest. Oma seisukoht esitati avalikkusele pildiliselt, mitteverbaalselt. Eesti modernistliku kunsti avangardi kuuluvad Raul Meel ja Jüri Arrak olid sel ajal just need poliitiliselt aktiivsed kunstnikud, kes jätsid märgi maha murrangulisse aega, mil tehti ajalugu.
Eesti Vabariigi algul 1920ndatel tugevnes siinseski kunstis avangard ja uuendus. Oma ajas kõige radikaalsemat suunda esindasid Eesti Kunstnikkude Rühma graafikud, maalijad ja skulptorid, kes mõtestasid geomeetrilist kujutamist modernistlikus kaasaegses kunstis. Loodi siinne versioon rahvusvahelistest kunstiuuendustest (kubismi tulek ja Picasso Prantsusmaal 1907. aastal, millele järgnes puristlik maal; Venemaa kunstirevolutsioon tähendas konstruktivismi, suprematismi ja avangardi formuleerimist, kõik põhinesid geomeetrilistel kujunditel).
Eesti kunstnikudki olid rahvusvahelised, korraldades näitusi koos läti ja soome mõttekaaslastega – geomeetria ei tunne riigipiire. Ometi oldi edukad pigem rahvusvaheliselt kui kodus, siinne kultuurikihistus pidi kunstnikele veel järele kasvama.
Elu on täis kõikvõimalikke olukordi. Siin on kimp eri ajastutest eri vanuses kunstnike eritahulisi kogemusi ja kujutlusi ja võimalusi ja emotsioone ja teadmisi ja uskumusi ja oskusi ja otsimisi ja õnnestumisi.
Tegelikult võib seda töödegruppi siduda ka maalikunstilise terminiga žanrimaal, olustikumaal, mis ajalooliselt kujutas inimest tema igapäevases elu- ja tegevuskeskkonnas. Selle maaliterminoloogilise määratluse õigustuseks graafika kontekstis võib öelda, et meie graafika ongi ühelt poolt väga maaliline, teisalt aga, just nõukogude perioodi mainides, märksa enam figuuri ja olustikku kujutav kui maal. Sügavaimal tsensuuri perioodil, 1950ndatel aastatel peitis maalikunst oma ambitsioonid realistlike maastike varju, kui see just ei toonud orbiidile töötavat inimesest, kes oli kunstis lubatud. Graafika, kunsti väikevormina, oli aga samal ajal vähem kriitilise tähelepanu all ning siin öeldi ja kujutati inimest ja olustikku märksa mitmekesisemana. Rahvusromantilises ja patriootilises võtmes olustikke loodi ka 20. sajandi alguse eesti kunstis. Kui hilisem periood muutub juba indiviidi kesksemaks. Kujutatavate olukordade arenguid ja maabumisi kunstiteosele on ajakronoloogias huvitav jälgida. Figuuritegevuse vabanemine määratleb mõneti ka kunsti vabanemist vaadeldes seda siinkohal 1930ndaist kuni 21.sajandi alguseni.
Olukorrad juhtuvad pidevalt, kuid osad neist pääsevad olulistena kunstniku kaudu teostesse.
Rahu ja sõja poliitilised teemad trügivad taas päevauudistesse. Kuna Eesti asub geopoliitiliselt keerukas kohas, on hingerahu poole püüdlemine olnud siin oluline läbi sajandite. Ühiskondlikel üleminekuperioodidel (kas need on muutunud juba permanentseks seisundiks?) otsivad kunstnikudki hingelist tasakaalu. Mida turvalisem on ühiskondlik kontekst, seda rohkem saavad kunstnikud mässata; mida keerukam on poliitiline olukord, seda enam pööratakse nägu abstraktsuse ja peidetuse, valgete tuvide, inglite, lillede ja kuldkalade poole.
Valge tuvi on läbi sajandite olnud Püha Vaimu sümbol kristlikus kunstis. 20. sajandi plakatitel hakkas tuvi sümboliseerima aga maailmarahu. Valge tuvi motiivi defineeris 20. sajandil Pablo Picasso, kes oli poliitilistelt vaadetelt rahupooldaja, pannes oma tütrelegi nimeks Paloma (hispaania keeles tuvi). Praegu võib nime “Paloma” leida teatud parfüümipudelitelt.
Kui ühiskonnast kaob hingerahu, näivad kaasaegsesse kunsti tagasi tulevat lilled. See juhtus hiljuti koroona-ajal. Ning seda saab veelgi suuremas ulatuses näha 2022. aasta Veneetsia biennaali Eesti väljapanekus, koos muidugi ühiskonnateoreetiliste analüüsidega. Visuaalselt tõuseb esiplaanile aga ikkagi hinge igatsus lillede järele, sest hing ja silm vajab puhkust, mis oleks loomulik ja looduslik ja ilus.