Edmond Arnold Blumenfeldt on üks salapärasemaid 20. sajandi Eesti kunstnikke. Ta sündis 1903. aastal Peterburis kaupmehe peres. Samas linnas lõpetas ta teismelisena kunstikooli õhtukursused ja kolis seejärel Berliini. Kui ta 1920ndatel Pariisis oli, äratas ta olulist tähelepanu, esines mõjukal näitusel, tema teostest kirjutasid sealsed kunstiajakirjad. Paraku on tollest hiilgeperioodist säilinud vaid mõned üksikud teosed: mõned hävisid Teise maailmasõja keerises, suure tõenäosusega on teatud teosed endiselt Pariisis.

Kui Blumenfeldt tagasi Tallinna kolis, tõusis ta korraks üheks kõige silmapaistvamaks geomeetrilise ekspressionismi viljelejaks. Muu hulgas loob ta mitmeid abstraktseid lavakujundusi, millest paljusid kunagi ei teostata nende tehnilise keerukuse ja moodsa vormikõne tõttu. Ent 1930ndatel kaob Blumenfeldt kunstimaailma huviorbiidist. Maale peaaegu enam ei valmi, kunstnik hakkab tööle reklaamkunstnikuna ja kujundusgraafikuna, keskendudes enam mitte avangardile, vaid pakendite disainimisele. Suuresti töötab ta pealegi hoopis Riia suunal.

Käesolev näitus toob esmakordselt vaatajate ette Edmond Arnold Blumenfeldti senitundmata vaibakavandid. Need on valminud 1940ndate aastate alguses, mil kunstnik püüdis nõukogude okupatsiooni tingimustes leida võimalusi elatise teenimiseks. Lisaks vaipade kavanditele kujundas ta ka sigaretipakke, konservide kaasi jms. Katsele proovida uute aegadega toime tulla viitab ka tema signeering, mis on kantud paberile kirillitsas. Kas kavandid kunagi ka teostati, ei ole teada. Lisaks vaibakavanditele on eksponeeritud ka Blumenfeldti linoollõigete sari Pariisist (1937) – linnast, kus ta oli omal ajal kunstnikuna läbi löönud. Mapp oli mõeldud Pariisis turistidele müümiseks, kuid selle tiraaž oli ootamatult väike, vaid 30.

Edmond Arnold Blumenfeldti vaibakavandid on dekoratiivsed ja nüansirohked. Mustrid on värvilised, ornament veidi idamaine ning miski ei meenuta kavandite valmimisaja raskeid ühiskondlikke hetki. Pigem on need tagasiviiped 1920ndate art deco laadi suunas, tuues Nõukogude Eestisse hoopis Prantsusmaa ja Saksamaa kunsti mõjutusi. Ränkades oludes olid need kavandid ilmselt ainuke viis, kuidas säilitada teatud loominguline vabadus, kuna vaibakavandites oli lubatud olla abstraktne. Kõigest mõned aastad hiljem 1946. aastal kunstnik suri, olles vaevu jõudnud saada 43-aastaseks.