Manu Mecklin on soome kunstnik, kes esmakordselt avab näituse Eestis.
Soome kunst ning kunstnikud on pärast Eesti aastakümneid kestnud sunnitud
suletust endiselt meie jaoks terra incognita – tundmatu ala meie teadmiste
maakaardil. Naabrite kunst on hoolimata napist 80 kilomeetrist ikka kuidagi
kaugeks jäänud, kuigi vähesed kokkupuuted veenavad meid iga kord uuesti, et me
oskame seda keelt, me oskame lugeda soome kunsti. Manu Mecklini näitus toob meie
ette korraga rahvusvahelise mehe ja kellegi, kelle maalid meid kõiki
puudutavad.
Manu Mecklin (1936) on õppinud Soomes ja
Itaalias, kuid katkematut nabanööri pole tal kummagi riigiga. Mecklin liigub
vabalt erinevate registrite, süsteemide, kartoteekide vahel, sulatades oma
kunsti kõikvõimalikke kogemusi ja kunstikeeli. On lausa imetabane, kuidas
Mecklini maalid heidavad üle parda meie esimese eelarvamuse: et soomlase
piltides peab olema kurbus ja raskemeelsus. Pintsel ei künna vagu, ei rühi
raskelt läbi värvimasside, vaid lendleb kergelt üle lõuendi. Laskub siin-seal
allapoole ning jätab endast maha viiru või kaks.
Itaalia, mõtleme, ülim optimism ning kergemeelsus, mis loksub üle äärte. Ent
Mecklin heidab ka selle eelarvamuse pikemalt mõtlemata üle parda. Ta on
hillitsetum, palju hillitsetum. Vilistamise ja hõiskamise asemel eelistab
Mecklin vaiksemalt, ent seda mõjuvamalt rääkida. Me näeme tema töödel inimesi ja
asju justkui läbi õrna udu, mis hajutab objektide piirjooned. Meile vihjatakse,
et jaa, seal udu taga on keegi, uskuge meid – ja me usume.
Pariis. Kes eesti kunsti vastu huvitundjatest ei
teaks Pariisi. Ja sealse linna värve. Võib enam-vähem kindel olla, et Mecklin on
üks neist teadjatest. See “udu”, millest ennist jutt – see pole udu, vaid õrn
värviloor. Õige kergelt tõmmatakse pildile ette läbikumav eesriie. Sest öeldud
on: “Värvide harmoonia koos pidevalt kestvate emotsionaalsete laengutega loovad
mu piltide eesmärgid.”