Roman Nyman. Sestri Levante. 1909

Armastan väga Itaaliat ning Roman Nymani stiili ja see teos äratas minus ühe oksjoni kataloogiga tutvudes suurt huvi. Mõnusad suvised värvid ja meeleolu, mida see maal loob, jätavad mind kodus ikka selle ette seisma ja nautima.

Toomas Vint. Park ja lambid. 1992

Mitu aastat otsisin võimalust, et soetada Toomas Vindi maali, tegin pakkumisi erinevatel oksjonitel, kuid ei õnnestunud. Sel sügisel oli Haus Galerii oksjonil kaks tema teost ja üks neist meeldis mulle teisest palju rohkem. Selle maali puhul realiseerus tõeline oksjonielamus — olin väga elevil, konkureerivaid pakkumisi oli õnneks vähe ja ka hind sobiv. Tundsin, et jõudsin oma maali ära oodata vaatamata aastatepikkusele otsingule.

Maalil kujutatud pargimaastik on valguste suhtes väga tundlik — valges tundub park hommikune, vihmase ilmaga sombune ja hämaras õhtune. Seega on seda alati põnev vaadata, justkui avaneks aken paralleelmaailma.

— Tehnoloogiaettevõtja ja investor

Leidsin teose rippumas ühes Tallinna vanalinna antiigipoe hämaras tagakambris. Mulle öeldi siis, et tegemist on tundmatu kunstniku maaliga, aga samas mainiti, et mingi signatuur seal pildil ju siiski on ning et kui mul on viitsimist edasi uurida, siis on võib-olla võimalik ka teose autor teada saada. Maal kõnetas mind kohe ja ostsin ta sealsamas ära. Need olid imelised 1990-ndad Eestis! 

Kodus lähemalt maali uurides nägin signatuuri N. Kull ja ka aastaarvu 1938. Ma ei saanud ainult aru, mis paika on täpselt kujutatud. Riputasin ta kodus seinale ja kui ühel päeval astus läbi minu isa, siis kuulsin tema hüüatust, et seal pildil on ju Katusepapi tänav. Sellel tänaval olid elanud juba alates 19. sajandist nii minu vanavanaisa ja vanavanaema oma poja ja tütrega, kes pidasid samal tänaval poodi ning hiljem ka tänava teises otsas minu vanaema ja vanaisa pere oma poja ja tütrega. II maailmasõjas hukkusid mõlemad mehed ja minu vanaema jäi kahe väikese lapsega üksi. Kogu Sikupilli piirkond oli minu isa lapsepõlve mängu- ja noorusmaa, kus ta tihti ringi uitas ja seda ümbrust hästi tundis. 1950-ndate lõpul, kui ta sai täiskasvanuks ja kooli lõpetas, kolis ta mujale. Praegu meil side selle piirkonnaga praktiliselt puudub.

Kunstnik on maalinud Sikupilli kanti Kadrioru poolt, maali esiplaanil on võimas pankrannik. Hiljem paiknes samal kohal Tallinna Loomaaed, kus ma lapsepõlves tihti käisin, kuna elasin siis Kadriorus. Nüüd on samal kohal Lasnamäe kanali läbimurre ja selle kohal trepp, mis ühendab Sikupilli kanti Kadrioru pargiga. Nikolai Kull maalis Tallinna vanalinna vaateid, kuid see on ainuke Lasnamäe vaade, mida temalt tean. Pildil on ka näha suitsevaid korstnaid, mis kuuluvad Tselluloositehasele.                                  

Tegemist on ühega vähestest varajast industriaalmaastikku kujutavatest maalidest Eesti kunstis eelmise sajandi algupoolelt, see teema tol ajal meie kunstnikke veel ei huvitanud. Samuti polegi minu teada eesti kunstnike poolt üldse Lasnamäed maalitud.

— Juristist haridustegelane

Vaatasin oma tööde hulgas ringi selle pilguga, et milline neist on kõige enam emotsioone tekitanud. Nii kummastav, kui see ka ei tundu, ei ole mitmed neist, mis on minu kogus (kui nii võib öelda) koha leidnud, üldse väärtuselt kõige kallimate hulgast.

Erich Pehap. Grünwald. 1943

Minu lapsepõlv möödus suuresti Tallinna ja Viljandi vahet sõites, seega Viljandiga ning selle ajastutruude hoonete ja lossimägedega on mul eriline suhe. Pole aimugi, kus kunstnik selle töö täpselt lõi. Aga tee, mis sa tahad, minu jaoks on see keldri, puukuuri ja riitadega vastu mäekülge toetuv ning tõenäoliselt järvele vaatav maja see, mis Viljandi trepimäele nii omane on. Vaatad pilti ja tunned ahjude küdemise lõhna ning tahad jalad punasest tolmust puhtaks kloppida...

August Jansen. Talumotiiv. 1940 ja emotsioon, mis tekib...

Eestimaa suved on nii lühikesed. Oma töise graafiku tõttu saan hinge tõmmata alles suve teises pooles ja olen ikka eelistanud seda Eestis veeta. Vili on selleks ajaks juba kollane ja kõrge, ritsikad siristavad, aga õhtud veel soojad. Kui linnast väljas seigelda, siis on siin või seal õnneks alles ikka veel mõni talu, mis põldude vahelt paistab. Midagi rohkem ei olegi vaja. Kõlab pateetiliselt, aga no ei ole teist nii ilusat kohta kui Eestimaa. See Jansen on mul kogu aeg seina peal olnud — kui seda vaatan, ja olgugi, et olen põline tallinlane, siis tunnen, et sinna Janseni pildile ma kuulun, sealt ma tulen. Ilmselt me kõik tuleme.

— Raamatupidaja ja Eesti sportakrobaatika edendaja

Mis seal salata, mind paeluvad kõige enam siiski kunstiajaloolise taustaga teosed — meie minevikust pärit autorite suurepärane looming. Selle töö juures on minu jaoks kõige olulisem fakt, et Johannes Võerahansu oli koos Ado Vabbe ja Anton Starkopfiga Pallase õppejõud. Nemad kolm suutsid üleval hoida Pallase vaimu ka okupatsiooni ajal. Võerahansu autoportree äratab minus respekti. Töö on valminud 1944. aastal, mil oli selge, et kõik, mis ilus, oli tolle põlvkonna jaoks igaveseks läinud. Kunstniku pilk on siin kui üle õla tagasivaade neile kunagistele ilusatele aegadele. Võerahansu silmis on mingi lummav nukrus.

Muuseas, Pallase tegevust piirati ka Saksa okupatsiooni ajal, lubatud oli tegutseda vaid seltsidel ja ühingutel ning pallaslased orienteerusid vastavalt sellele. Just siis oli Võerahansu õppejõuna väga oluline figuur — tõepoolest, minu silmis üks viimaseid tõelise vana Pallase vaimu hoidjad.

— Meedikust koduperenaine

See teos on soetatud üle kümne aasta tagasi, perekonnast, kuhu see alati kuulunud oli. Maali tollase omaniku vanemad suhtlesid sõjajärgsel ajal lähedalt kunstniku ja tema abikaasaga,  Richard ja Alice Sagritsaga. Nad suvitasid samas kandis koos ja küllap see maal siis nende suhtlemiste tulemusel sinna perekonda sattuski.

Kui ma seda maali nägin, meeldis mulle väga pildil kujutatud kaunilt kaetud kohvilaud. Eriti imetlesin korvides alpikanne, mis on tolle aja märgilised lilled. Mind võlusid ka laual olevad detailselt rõhutatud ennesõjaaegsed nõud. Töö tuletas kuidagi siiralt ja tundlikult meelde minu lapsepõlve 1953-1960. aastateni. See maal on minu jaoks nagu soe mälestus hingele.

— Vanaema ja kollektsionäär, kes kogub ainult seda kunsti, mis talle meeldib

Kunst on mulle alati meeldinud. Ilmselt olen ma need geenid pärinud oma isalt, kes oli omal ajal väga hea karikaturist ja joonistaja. Minu lemmikuteks on alati olnud impressionistid Monet ja Van Gogh, viimane on ka minu lemmik kunstnik (kellel on huvi, soovitan lugeda Irving Stone’i raamatut „Elujanu“). Üldiselt meeldib mulle väga eelmise sajandi keskpaiga kunst, mood, disain ja arhitektuur. Olen seda kunstiarmastust jaganud ka lapsest saati oma tütrele. Oleme koos külastanud paljusid maailma kuulsamaid muuseume. Võtsin ta juba lapsena kaasa Prantsusmaa kunstituurile. Hetkel on aga nii, et asjad toimivad vastupidi ja tütar harib kunstialaselt hoopis mind.

Eugeni Noormäe pildi juurde juhatas mind minu tütar ja see meeldis mulle kohe. See siin on minu jaoks kui ideaalne natüürmort. Ilus värvigamma, esemed pildil on hästi paigutatud ja kindlalt piiritletud tumedate piirjoontega. Kollane laiguke annab sära kogu maalile. Lihtne, samas väga moderne. Pilt on maalitud üsna tundmatu naiskunstniku poolt, aga seda rariteetsem on ta minule.

Valdur Ohaka pisike maal jätab sulle ruumi mõtisklemiseks. Kas on pildil kann, maja, laev, maastik? Kõik oleneb vaataja kujutlusvõimest. Ilusates sinistes toonides kujutatud erinevad vormid on kergelt piirjoontega rõhutatud. Pilt viib unistustesse.

Mõlema pildi puhul on teineteisega ühiseid jooni. Impressionism, kubism? Midagi on neis ühist. Ma ei ole kunstiteadlane — kui pilt meeldib, siis on ta mind kuidagi kõnetanud.

— Väikeettevõtja ja ühe toreda tütre ema

Mind köitis Olga Terri “Puiestee” juures kohe esimesest pilgust helge kevadine rohekas-kollane värvigamma — minu lemmikvärv kevadel kui esimesed õrnad lehekesed puudel hakkavad avanema. Maalile annavad sügavust kauguses sinetavad mäed, mis minu arvates loob erilise õnnetunde ja meelolu unistusteks, vahel ka unustuseks. Igal hommikul kui elutoas maali silman, mõtlen, kui väga ma seda tunnet armastan.

— Kunstihuviline ja -nautleja

Lembit Saartsi lopsakate büstidega naiste maalid on minu lemmikud. Neis on vaid väheste detailidega edasi antud just selliseid emotsioone ja seisundeid, mida me naistena kõik väga hästi tunneme. Veidike uhkust ja kadedust, sõprust ja vaikivat lugupidamist ning sealsamas lihtsalt mõnusat enesega olemist. Ning lisaks juurde need naiselikud volüümid…

Olga Terri maal on minu kodus nagu aken, oma unistava ja peenetundelise aiavaatega. See on tohutult meisterlikult maalitud ja nii vapustavalt ilusa värvigammaga — aken, millesse võibki jääda vaatama. Maali kuldne kuma ja õrnad helesinised toonid on ühtaegu mõnusalt unistavad ja igatsevad.

Nii palju veel Olga Terri kohta, et oma perioodi naiskunstnikest meeldib mulle just tema. Terri on minu meelest selline üdini aus looja, väljendades end väga peenelt ja rafineeritult. Tema tööd kõnelevad siiralt nii rõõmust, kurbusest kui ka igatsusest… Mulle meeldib Olga Terri tööde erinev meelelaad, kus ta alati tegelikult ju väheste vahenditega ja lihtsalt annab edasi äärmiselt paljusid emotsioone ja nende varjundeid.

Minu kollektsiooni kuuluv aiavaade on valminud tema Aafrika reiside ainetel. Selle impulsiga töödel on minu meelest pisut teiselaadne maalitehniline käsitlus, kuidagi tundelisem ja õhulisem kui teistel motiividel valminud töödel. Aiavaate maalist kumab väga lummavalt kuldse soojuse igatsus. Selle esiplaanil olevatest puudest võib ju aimata apelsinipuud ja agaavi, ent Terri poolt maalituna saab pildist lõunamaiste mälestuste ja koduaia kevadise vaate meeleline kooslus.

— Vaibadisainer

Aleksander Vardi. Sügis. 1960-ndate algus

Lõuna-Eesti oma künkliku maastiku, vonklevate maanteede ja järvesilmadega on mind alati paelunud. Olen nagu Aleksander Vardigi Tartust pärit ja sealkandis palju ringi sõitnud. Ka maalil kujutatud Nüpli järv on mulle tuttav. Kuigi olen pool oma elust Tallinnas elanud, tunnen Lõuna-Eestis end siiani koduselt.

Aleksander Vardi „Sügis“ on üks tähtsamaid maale meie koduses kollektsioonis, aga mitte kunstniku Tartu päritolu ja Lõuna-Eesti vaate pärast. See pilt on ostetud meie esimese lapse sündimise puhul ja on emotsionaalselt tähtis. Kuigi samal aastal lisandusid Mägi, Ormissoni jt suurkujude teosed, on siiski Aleksander Vardi „Sügis“ meie kunstikogu nurgakivi — teos, mille soetamisega algas 25 aastat tagasi teadlik ja süsteemne kollektsiooni loomine.

Olev Subbi. Heledad lilled. 1972

Kuigi keskendume oma kunstikogus eelmise sajandi esimese poole Eesti kunstile, otsisime Olev Subbi teost enda kollektsiooni aastaid. Subbi konservatiivne maalitehnika, kuid abstraktne stiil sobis meie maitsele — huvitusime pigem varasemast loomingust.

Võib-olla olime algul liiga valivad, aga ühtegi meelepärast Subbi teost me ei leidnud — mõni oli kodu jaoks liiga suur, mõni motiiv polnud õige, aktid ei kõnetanud. Pärast kunstniku surma tundus sobiliku teose leidmine võimatu ülesandena. Kuni hetkeni, mil juhuslikult astusin Riose galeriisse ja seal see oli — täpselt õiges suuruses, õiges stiilis ja värvigammas. Otsus oli lihtne, sellest sai mu abikaasale juubelikink.

Teadaolevalt on „Heledad lilled“ kunstniku kingitus oma muusale, kelle kaudu ka teos galeriisse müüki jõudis.

— Veerand sajandit kunstikoguja

See oli minu esimene teadlik Eesti vanema kunsti ost. Mõte soetada midagi just vanemast perioodist oli minus olemas juba mõnda aega. Mulle imponeeris väga Jaan Manitski Viinistu Kunstimuusemis nähtu, eelkõige just Eesti maastikud. Lõpliku tõuke andis aga Mikkeli muusemis perekond Värniku kogu ja näitus "Silmates maastikke" ning minu uue kodu valged ja osaliselt tühjad seinad. Sellest inspireerituna hakkasin otsima, kuidas üldse kunsti ostetakse ja müüakse. Täiesti kogemata sattusin Haus Galerii kodulehele, kus oli müügis Richard Sagritsa akvarell "Maastik majade ja sillaga," lihtsalt lehena, ilma klaasi ja raamita. Mäletan, et see meeldis mulle kohe, kui teda laua peal nägin, kuigi lõpliku otsuse tegemiseks läks siiski natuke aega. See lihtsalt sobis minu kodu värvidega. Olen lähtunud kunsti ostmisel ainult sellest, mis mulle tõeliselt meeldib, mis sobib koduse interjööriga ja mida tahan näha iga päev oma kodu seinal. Olen aru saanud, et Eesti kunstnike poolt loodud teosed ei olegi nii kallid ja neid saab lubada tegelikult igaüks. On olemas väiksemaid ja suuremaid teoseid, on akvarelle, guašše, graafikat, õlimaale, on vanemat ja uuemat kunsti. Minu vaieldamatud lemmikud on maastikud, eriti Eesti maastikud oma eripalgelistes variatsioonides ja värvikombinatsioonides nähtuna erinevatel aastaaegadel.

— Lihtsalt üks ilu armastav naine

Praegu ootamatult märkasin — mõlemad tööd on aastast 1966 ja n-ö poolabstraktsed!

Teos "Linna kohal" kõnetab mind praegu rohkemgi, kui maali soetades — olen tänaseks jõudnud punkti, kus tööalased tegemised ja kasvamised on jõulisemad ning edukad ja kolisin just ka oma uude koju. Kuidagi iseloomustab see maal minu teekonda praegu ja annab päris tugeva sisetunde, aga samas on see kõik kuidagi isiklik — maal ja mina peame tihti omavahel vestlusi — seal on nii palju nüansse, mida ma enda jaoks näen.

Seda teost näitusele mõeldes valisin kahe töö vahel — mõlemad Elmar Kitselt. Valisin "Kahekesi" — mulle meeldib see turvalisus. Olles igapäevaselt vägagi ratsionaalne ja numbrite maailmas — on see maal minu kodus suure toa seinal ja igapäevaselt kõige rohkem silma all — kuidagi toob see mind kodus olles koheselt pehmesse ja sooja naiselikku enesetundesse.

— Tegevjuht, kuid mitte ainult

“Muinasjutt” märgib minu jaoks põhjalikuma teekonna algust Eesti kunstiloomingusse süübimisel.

“Kunst paneb kodu elama” — see mõte on meie pere kodu sisustamise puhul igati kinnitust leidnud. Oma maja kujundades oli kuidagi loomulik kaunistada avaraid seinapindu kunstiga. Eesti kunstiga kodu sisustamine on olnud põhimõtteline soov. Igaüks peab oluliseks erinevaid väärtuseid, ent minu jaoks on olnud otsustavaks kunsti kokku sobitumine nii meie kodu hubasuse kui ka pere loomusega.

Abstraktne kunst on minu jaoks ehk kõige hingelähedasemaks kunstistiiliks — ilmselt seetõttu jäi ka “Muinasjutt” kohe silma. Abstraktse kunsti võlu seisneb tõlgendamisruumis ja avastamisrõõmus. On ju ütlemata tore kohvilaua taga arutleda, et mis parasjagu vestluskaaslase meeli köidab ning kes just mida mõne teose puhul huvitavaks peab. Saarniidu looming kõnetab oma loodusläheduse ja teatud salapäraga. “Muinasjutt” minu silme läbi on nagu üks helge ja rõõmus vaade, millele jääb pilk peatuma igal juhul.

Selle “õige” maali valimine ongi tegelikult kõige huvitavam protsess. Sedakaudu on võimalus kunstimaastikul äärmiselt palju õppida ja iseennast arendada. Teose valimine ei tähenda ju vaid pelgalt visuaali järgi otsustamist — teekonna juurde käib e-galeriide valiku ja kunstnike elulugudega tutvumine, erinevate kunstižanrite ja ajastute kohta lugemine, aga ka galeriide ja näituste külastamine. Kui õige teos on leitud, siis enamasti ei kujutagi kodu hiljem enam teisiti ette — maali meeleolu on kodu ja iseendaga nii kokku sulanud.

Kunsti soetamisega käib sageli kaasas oksjonitel osalemine, mis pakub lisaks võimalusele osta head Eesti kunsti ka ääretult palju põnevust ning mis seal salata — isegi hasarti. See on juba aga hoopis teine lugu.

— Aiakujundaja

Vano Allsalu. Natüürmort lilledega. 2023

Maal jõudis minuni ühe heategevusliku sündmuse raames. Kui algselt oli eesmärgiks läbi maali soetamise annetuse tegemine, siis selle protsessi käigus hakkas hoopis maal ise kõnetama — esialgu abstraktsest värvikompositsioonist tõuseb kenasti esile lillebukett, mis paelub oma ebamäärasuse, värvide valiku ja värvilaikudega. Raam toetab siin väga hästi kunstiteost. Kirsiks tordil oli kunstniku isiklik ehe õhin maali üleandmisel ning Vano kommentaar, et maali juurde kuulub ka manuaal.

Joann Voldemar Saarniit. Oma saar. 1972

Kõigile on kindlasti tuttav see tunne, et mõnda kunstiteost vaadates on kohene äratundmine — "See on minu teos!" "Oma saar" on minu jaoks üks selliseid maale. Mind paelub pildi esmane süngus, aga kui siit edasi vaadata, hakkavad mängima helklevad ja loodusele mitteomased kirkad (neoon)toonid, mis tekitavad põneva ruumilise efekti. Mis veel — see maal on iga nurga alt ja iga valgusega erinev!

— Doktor

See maal lummas mind juba esmakohtumisel — suvi, lapsepõlv, maakodu, soojus, ilu, lihtsus ja sügavus ühekorraga. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli selles maalis, mis sümboliseeris minu lapsepõlve suvesid maakodus, mille ümber olid imelised aasad lõputute lilleväljadega.

Koos õdedega käisin seal tihti just neid, pildil olevaid lilli korjamas ning loomulikult täitsime lilledega kõik oma kodused vaasid. Rukkililled ja karikakrad koos igapäevases veeklaasis oli tolles ajas midagi nii täiuslikult ilusat. Ühteaegu tavaline ja teisalt nii eriline kooslus, mis paitas lihtsates elutingimustes meeli ja tõi alati naeratuse näole. Toona oli see justkui lootus paremale elule. Ilu päästab maailma, seda olen alati uskunud.

Ka nüüd, täiskasvanuna, kui näen suvel teeäärseid lillevälju, pean alati auto kinni ja lähen põllule lilli korjama. Minus ärkab neid põllulilli korjates alati mingi seletamatu lapselik sisemine rõõm ja ilumeel nagu toona lapsepõlves.

— Kirjastaja ja kunstiaustaja

Minu jaoks teeb selle maali äärmiselt atraktiivseks tema süžee. Vanameister Okas on tuntud oma bravuursete naiste maalimise poolest, mida ta teeb ju väga värvikalt. Ometi keskendub kunstnik enamasti sellisel puhul vaid naistele. Sellel maalil on ta aga toonud naise, minu meelest tantsijanna karakteri läbi, pildi keskmesse, keda ümbritsevad teised tegelased ja eriti see vaikiv, taamal, naise selja taga seisev meesfiguur. Mina ise, kolme poja emana, elades pidevalt meesenergiast täidetud maailmas, tunnen, et see maal rõhutab ja tuletab mulle meelde minu naiseks olemist — kus iganes ja kuidas iganes aga siiski elu keskmes, uhkelt ja enesekindlalt, käed kelmikalt puusas. On ju nii.

— Ettevõtja ja finantsjuht

Minu jaoks tähistab see töö mingit seletamatut naiselikku jõudu… Vahel tundub, et naiselik ei tohigi enam tänapäeval olla… et kõik peab olema meestega nii kuratlikult võrdne aga see töö tuletab mulle meelde kui saladuslikud nõiduslikud olendid me naised oleme, kui ilusad ja tugevad… Naiselikkus pole tabu… meil on iidne vägi, ilu, võim… salapära. Sellest kõigest kõneleb see maal mulle minu kodu seinal, kus ta on saanud minu kollektsioonis oma keskse koha.

— Uuriv ajakirjanik

Olen kunstialase taustata, küll aga lapsest saati harjunud seinu katvate kunstiteostega. Aja jooksul on lemmikud ja valikute kriteeriumid muutunud, kindlasti muutuvad ka edaspidi. Visuaalsele järgneb tunnetuslikum pool, autori ja teemaga tutvumine. Samuti lugu, mida pilt just mulle jutustab, mis mulle selle vaatamise ja tunnetamisega seostub.

Siin on kaks teost minu kogust: üks pikaaegsetest lemmikutest — Sirje Runge, teine noor Šveitsi naiskunstnik — Louisa Gagliardi.

Louisa avastasin enda jaoks Varssavis 2019. aastal. Galeriis teost nähes olin kindel, et selle koht on meie kodu kogus. Mina näen ja tunnetan tema teoses vabadust, julgust, otsustavust, sõltumatust, võimalusi — julgust olla, võimalust minna või jääda, vabadust teha valikuid. Vabadust ka laiemas mõttes — avatud maailma. Mul on hea meel ka selle üle, et Gagliardi tee kunstimaailmas on läinud ülesmäge.

Sirje Runge hilisema loomingu puhul imetlen valguse kujutamist, inspiratsiooni loodusest, seda lõputust ja vabaduse tunnet, aga ka kaduvust, mida tema pildid pakuvad. Austan Sirje Runget kui inimest ja imetlen tema sisemaailma, nii palju, kui mul on olnud võimalust sellest osa saada.

— Naine, kes naudib kunsti ja kellele ei meeldi end määratleda

Peeter Mudisti lihtsuse filosoofia on mind tema loomingus alati paelunud. Mudist on suutnud paigutada pealtnäha väikesed ja lihtsad motiivid ning olukorrad sel moel oma maalide keskmeks, et nende lihtsus muutub suuremaks ja tähtsamaks, kui asjad, mida me ise suureks ja tähtsaks pidada tahame. Tema teosed on minu jaoks olulised, kuna teadsin Peetrit ja tema mõtete maailma, mis oli üks täiesti teistmoodi tegelikkus, kuhu sai ikka ja jälle sisse astutud. Läbi Peetri piltide saan nüüd seda teismoodi tegelikkust taas ja taas külastada.

Käisin Peetri ateljees tihti. Meil olid temaga omamoodi jutuajamised, mis nagu ei alanud kusagilt, ei viinud kusagile ja ei lõppenud ka kusagil, ent jätsid ometi tunde, et sai räägitud millestki olulisest, millestki, mis pani aknatagust argipäeva vaatama leppimisega, isegi kui see vahel imelik oli. Peetri vaikus oli ka kõnekas. Vahel vaatas ta keset oma vaikust ateljeeaknast välja ja ütles midagi täiesti ootamatut — et ta on mõelnud, mida tema hauatahvlile võidaks kunagi kirjutada, näiteks, et elu on lühike, pintsel pikk.

Selle maali nurka nägin ma Peetri ateljees oma mäletamist mööda päris mitu korda. Maal oli kõige muu taga ja üks kollakas-punane hõõguv nurk muudkui äratas ja äratas uudishimu, kuni ma lõpuks küsisin, et Peeter, mis see sul seal on. Peeter ütles, et üks pilt mida ta olla omasoodu üle maalinud, mingil vineertahvlil, mis parasjagu käepärast olnud. Minu jaoks oli maal sellisena täiuslik. Rohkem Peeter seda õnneks üle maalida ei plaaninud ning me leppisime kokku, et see maal saab mulle. Oma lummavas koduaia valguses meenutab see pilt otsekui ühte igavesti kestvat sooja suvepäeva, mil ühe lihtsa maamaja päikesepoolses küljes õitsevad lihtsad roosid ja veel mõned lilled, mida keegi ei ole kuidagi seadnud, vaid mis on seal just sellised ja kasvavad just nõnda nagu nad omaenese olemuses loodud on.

— Galerist

Haus Galeriis toimus väärikas kunstioksjon. Mina soovisin saada ühte Arraku pilti. Hind kruvis üles ja ühel hetkel lihtsalt loobusin. Minu ema, kes on elus palju ette võtnud aktiivne inimene ja kes peale palgatööd asutas Tartus ka oma galerii, teadis kunstnikke. Tema ütles, et ära muretse, sa saad uue. Järgmisel päeval oli ema helistanud Jüri Arrakule ja kurtnud, et tema tütar jäi pildist ilma. Arrak kuulas ja ütles, et pole hullu, ta teeb parema. Kui me mõne nädala pärast emaga Arraku ateljeesse vaatama läksime, siis meeldis mulle see kunstniku poolt lohutuseks valminud maal väga. Küsisin, et mis maali nimi on. Arrak ütles, et selle pean ma ise panema, aga et võtku ma töö siiski enne lõpliku otsust koju ja vaadaku, kuidas see tundub. Võtsin ja olen siiani rahul.

— Ettevõtja ja kunstisõber

Mind paelub ennekõike kunstnik ise, tema isiksus, seisund ja sellest tulenev inspiratsioon loomingu taga. Otsin alati privaatsetest vestlustest kunstnikuga saadud vahetut kogemust, mis annab igale tööle hindamatu emotsionaalse lisaväärtuse. Nii on kogusse valitud tööd, mis räägivad isiklikult ja ilutsemata looja psüühikast ning annavad seeläbi võimaluse vaatlejale iseenda terapeutiliseks äratundmiseks. Inimene on kunst. Looming on kunstlik ravim.

Need tööd leidsime Maariti ateljee riiuli kõrgeimalt korruselt keset isoleerivat koroonaaega. Jah, Maarit koroonat ei peljanud, end ei vaktsineerinud ja kostitas hea meelega oma imeilusas maakodus kogu meie Kunstisõprade klubi. See seik on juba iseenesest kõnekas ja räägib Maariti anankastsest põhimõtte- ning meelekindlusest, kuid ka avatud ja siirast histrioonilisusest. Üks annab ta töödele fotorealistliku detailsuse, teine emotsionaalselt hingekriipiva tundlikkuse ning meediumite miksimiseks vahelduseiha. Kokku saab üks mu Eesti vaieldamatu lemmikkunstnik!

Äsja olnud näituse tarbeks oli Maarit ajanud segamini pleksiklaasidele maalitud ninad, silmad, suud. Tööd mõjusid ehedat ebareaalsust tekitavalt. Mõtlesin kohe, et enam tõetruumalt ei saakski kujutada psühhootilisest seisundist tulenevat hallutsinoorset kogemust (hallutsinatsioonid on meelepetted, kus tajuelamus esineb ilma reaalse stiimulita).

Tööde soetamisel sättis Maarit iseenda emotsionaalseid reaktsioone väljendavad kihid esialgselt kavandatud loogilisse järjekorda tagasi. Tööde pleksiklaasist kihtide liigutatavus annab siinkohal otsekui interaktiivse võimaluse psüühika toimimise viise kunstlikult järele aimata, meeleolu ja psüühiliste seisundite muutlikkusega kaasa mängida, kui edaspidi peaks tahtmine tekkima.

Miimilised eksperimendid peegli taustal juhivad vaatleja Maariti emotsioone kaasa kogema. Satume töö sisse ja kunstnikule intiimselt lähedale. Nii saame, läbi Maariti endale otsa vaadates, oma meeleseisundisse süveneda. Kuidas Sina ennast hetkel tunned?

Maarit kujutab kõigis oma töödes tehnilise täpsusega sõnadega väljendamatuid isiklikke psüühilisi väljakutseid ja toimetulekustrateegiaid. Need alasti kihid on meile kunstlik ravim.

— Kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut

Minu ema sõbral Renel oli tuttav kunstnik Odessas. Seda kiisuga pilti nähes andis ta minu emale teda, et tema arvates on see just minu jaoks. Ma olin siis alles väga, väga väike. Nüüd olen ma selle pildi kassiga juba 6 aastat koos elanud, teda lähedalt ja kaugelt vaadanud. See kass üllatab mind ikka.

— 6-aastane kunstikoguja ja kunstilooja

Polina on pärit Harkivist. Sõja alguses kolis ta Tallinnasse, siin saime ka tuttavaks. Polina avaski minu jaoks Ukraina tänapäeva kunsti ukse.

“Dream” on Polina unede seeria. Käesoleval tööl on tunda suve ja selle rauget pealelõunast rahu. Tuul mängib roosa vihmakeebiga, mis aeglaselt edasi liigub ja mis ei ole veel räsitud. Seda ei kata tume vari… veel on helgus ja rahu.

— "Ei pea mind üldse määratlema"

Kui kohtuvad juhus ja paindlikkus

2023. aasta suvel Disaini ja Arhitektuurigaleriist mööda kiirustades jäi silma seal sel hetkel üles seatav Karine Grazia näitus. Maalid olid seintel, kataloog olemas, kuid maalidel sildid veel puudu. Ringi vaadates küpses kindel plaan üks maal oma koduseina ehtima viia. Kataloogist pildi nimi teada, läksin järgmisel päeval tagasi. Minu õnneks kohtusin siis ka noore kunstniku endaga. Kuna pidin enne näituse avamist Tallinnast ära sõitma, siis oli noor kunstnik lahkelt valmis maali mulle kohe kaasa andma. Samas avastasin, et maalidele selleks ajaks lisatud sildid andsid minu maalile hoopis teise nime kui see oli kataloogis. Ka Karine Grazia kinnitas seda eksitust ning lõbustatult lubas seinale minu soetatud töö asemele panna selle, millest silt päriselt kõneles. Nii sai minu tütar enda seinale maali, mis päikesevalguses eriti eredalt särama lööb ning samas sai üks teine, enne näituse nimekirjast välja jäänud maal rambivalgusesse ja ehk hiljema ka kellegi koju. Juhus ja paindlikkus teeb maailma paremaks või vähemalt ilusamaks ja seeläbi rõõmsamaks.

— Väikestviisi kunstihuviline

Need on kaks lehekülge avangardkunstniku Raul Meele käsikirjalisest raamatust — ent eksponeeritud raamituna nagu graafilised lehed. Raul Meel on läbi aegade loonud visuaalset poeesiat, mis viitab rahvaluulele, rahvalauludele ja hüüatustele. Samas on teoste lihtsus ja isegi lapselikkus näiline, sest kõik siin on väga täpselt mõõdetud millimeetri tasandil nii intellektuaalselt kui tehniliselt. Nende teostega on lihtne koos elada, sest nad uuenevad iga päev, käivad ajaga kaasas ja tõstavad tuju. Näiteks täna, 8. märtsil, avatakse Kunstihoone Lasnamäe paviljonis Tamara Luugi kureeritud näitus "Ülemlaul", kus esinevad Raul Meel ja Krzysztof Piętka, seega omandab "Üles üles mägedele" tähenduse, mis kutsub Lasnamäele Raul Meele teoseid vaatama.

— Õppejõud

-