Liisi Ördi näitus “Valgusmaastikud” koondab autori uusima, sel aastal valminud loomingu, mis esindab harmoonilist tasakaalu abstraktsionismi ja realismi vahel.

Teoste keskmes on valgus, see ühest küljest abstraktne, teisalt reaalne nähtus, millele vihjab ka näituse pealkiri. Örd jagab klassikalisele impressionismile sarnast uudishimu valguse ja selle liikumise vastu, kuid prantsuslikud pargid ja moonipõllud on Ördi teostes asendunud Eesti soode ja jõekallastega. Näitusel eksponeeritud maastikud on pretensioonitud, siirad. Neis peitub eestlastele omane loodustunnetus, mis loob äratuntavaid muljeid — ere, videvikueelne taevas, läbi puuvõra mänglevad valgusvihud murul, sillerdused veepinnal, hõõguv päikeseloojang… Örd ja tema jäädvustused käituvad kui peegel looduse ja vaataja vahel, lahjendamata värskes õhus kogetud emotsiooni. 

Motiive rõhutavad värvid, mida Örd pastoosselt lõuendile kannab, loovad valguse- ja varjumänge mitte ainult teose sisus, vaid ka selle pinnal — värvid segunevad ja kutsuvad esile kontraste ning hoogsad pintslitõmbed kannavad edasi voolavat liikumist. Kohati on aga Ördi valdavalt vihjelised teosed nii detailirohked, et jõekaldal kasvav värske rohi tundub käegakatsutav ning veepinnal helklev päikesevalgus põski paitav. Ördi loomingut avavad ka teoste pealkirjad nagu "Liikumine," "Peegeldus," "Kontrastid," "Valgus" ja "Vaikus," mis annavad teada, milline nähtus autorit motiivi juures esmalt haaras. Liisi Örd kõneleb näituse saamisloost lähemalt: 

“Looduse mõõde. Tajun esimesena valguse peegeldumist vormidel, ümberpööratud reaalsust ja pinget motiivi taga. Nägemine ja arusaam on abstraktsed, olen tähelepanematu detaili suhtes, ei tunneta ruumi, aga tungin läbi objekti ning olen kõige rohkem õppinud haarama kinni valgusest, mille ümber kogu tervik end looma hakkab.

Ma ei ütle, et motiiv on väheoluline. Loodus on keeruline, loodus on pretensioonitu, selle sisu ja vorm on ausad. Tema põhjamaised ilmingud ja muutumised sulanduvad psüühikaga üheks ning sa saad neist seisunditest aru, mõtled kaasa, igatsed ja tunnetad looduse rütmis.

Minu jaoks on valguse mäng seotud liikumisega. Valgus oma loomult on vormitu, üksi muutub ta abstraktsiooniks, võib-olla isegi muutumatuks mõõtmeks. Vormid tema ümber mõtestavad seda liikumist ja teekonda, mida teisiti oleks raske seletada. Kuid mul on alati tunne, et see abstraktsioon ei ole võõras. Mingil hetkel olen ma seal olnud.”

Liisi Örd (1984) on omandanud magistrikraadi Tartu Ülikooli maaliosakonnas 2011. aastal. Juba üle kümne aasta on tema kunstiteosed olnud esitletud mitmetel isiku- ja grupinäitustel Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Kunstnik ise kirjeldab enda maalistiili lõhutud realismina, kus kord asub ta objekti kujutamisele lähemal ja kord mängib pigem abstraktsiooni piirimail. Kõik sõltub sellest, mida hetkel materjalis oluliseks peab. Liisi Örd peab väga südamelähedaseks loodusmaali ja seda eriti natuurist maalituna, kunstniku sõnul on see kogemuse põhjal hoopis keerulisem žanr kui ehk eeldatakse. Ta kirjeldab oma mõtteid järgnevalt: “Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud aru saama sellest, mida pakub üks kidur, pisut melanhoolne ja suurt vaikust täis põhjamaa maastik. See ei peegeldu ainult loodusmaastikus, vaid on kogu keskkonna ja sellesse kuuluvate inimeste olemuses. See huvitab mind. Kunst loob vahel reaalsusest suurema reaalsuse ja avab kihte, mida silm ei suuda tajuda.”

Kuraator: Piia Ausman

Tekst: Pia Pajus