Näitusega otsib kunstnik, kes hetkel aktiivselt tegev sisekujundajana, eelkõige vastust küsimusele, milline peaks olema kunstiteos kaasaegses interjööris. Kas minimalistlik ruum klaasi, metalli ja valgete seintega vajab kunstiteose näol originaalset sisulist täiendust? Kas peaks see olema tõsine, kõikide konventsioonide kohaselt heaks kunstiks loetud õlimaal või lihtsalt efektne värvilaik? Kust üldse läheb kahe eeltoodu vaheline piir?

Näitusega otsib kunstnik, kes hetkel aktiivselt tegev sisekujundajana, eelkõige vastust küsimusele, milline peaks olema kunstiteos kaasaegses interjööris. Kas minimalistlik ruum klaasi, metalli ja valgete seintega vajab kunstiteose näol originaalset sisulist täiendust? Kas peaks see olema tõsine, kõikide konventsioonide kohaselt heaks kunstiks loetud õlimaal või lihtsalt efektne värvilaik? Kust üldse läheb kahe eeltoodu vaheline piir?

 

Väljakutsena kunsti kui dekoratiivelemendi teemal on Andro Kööp loonud rea modernseid maale kui potentsiaalseid objekte erinevatesse ultramodernsetesse ruumidesse. Töid efektidele rajades jääb autor oma sisekaemustes ometi ausaks, väljendades piltidel kunstnikumina.

 

Näituste tavakülastaja jaoks kasutab Kööp eriskummalisi materjale ja justkui iseend loovaid kompositsioone. Tööd on tehniliselt väljapeetud, olles valminud metallplaatidele. Maalingud on tehtud küünelakiga.

 

Kunstnik ise kommenteerib oma loomingut ja kasutatud materjali:

 

“Selliseid teoseid tehes on mul idas levinud hoiak, mille kohaselt hinnatakse materjali enda elu ja olemist. Hiinlased võivad lõpmatult uurida merevaigutüki sisse salvestunud kosmost selle käärude, sädeluse ja müstikaga. Väga palju võib teada saada, kui oskad vaadata kõiksust, mille loodus on kodeerinud väikestesse asjadesse.
Minu igapäevatöö on interjööride loomine. Kaasaegsesse interjööri on raske sobitada näiteks ajaloolise taustaga kunstiteoseid, eriti maale. Nad on muust ajastust, neil oli siis teine tähendus. Praegused lihtsad minimalistlikud ruumid vajavad midagi vähemjutustavat ja ebamäärasemat, et sobida muutuvate meeleoludega. Suuri tühjasid kandilisi ruume tasakaalustab vahel just värvilaik. Iga pilt ütleb ise, milline ta tulla tahab. Minu osa on olla mõistev ja vastutulelik ja ta ära teha, nagu ta tahab.
See on oma sisekosmoses seiklemine, mis vahel võib olla väga süsteemne, vahel aga ülimalt emotsionaalne tegevus. Minu pildid on nagu erinevad galaktikad minus, ma lihtsalt vaatan ja maalin neid”.