Sellel näitusel on eksponeeritud pildid on maalitud ca 20 aastat tagasi ja annavad mõningase ettekujutuse perioodist, mille jooksul loodud maalid lubasid veel võrdlemisi pikka aega pärast ülikooli lõpetamist pidada meeldivat vabakutselise põlve. Selle perioodi maale on müüdud Eestisse, ka Prantsusmaale, Saksamaale ning Kanadasse.

Mõtlesin tõttöelda vanade asjade väljakaevamisele juba varem, mingi seletamatu sund on tekitanud vajaduse minna oma kunstis jälle inimese uurimise juurde kõige otsesemas tähenduses, seda nii maalis kui videoteostes. Võibolla on mingis mõttes tähenduslik asjaolu, et õpetan juba mõned aastad Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias üliõpilastele just nimelt figuraalset maalikompositsiooni, kusjuures programmi üheks olulisks aspektiks on inimese maalimine natuurist. Mind ennast huvitab sealjuures eriti kunstniku vaatepunkt, lugu, mida vaatepunkti nihutamisega on võimalik jutustada. Kunstniku vaatepunkti ja vaatepunkti nihutamise teemat olen püüdnud ka oma üliõpilastele jagada. Põhimõtteliselt arvan, et kunstnik ei pea mitte kuskile liikuma, ta ei pea oma käekirja vahetama. Oma pilku nihutades, oma pilku ühele või teisele objektile suunates, vaadates alla: maad ja vaadates üles: õhku –valgust - pimedust või vaadates oma silmade kõrgusele: nö argitasandile, valib su pintsel värvid, faktuurid. Iga objekt valib juba oma meediumi ja tehnika. Kunstnikul polegi õieti valikuid, sest objekt, millele sa oma pilgu kinnitad, valib meediumi ise. Põhimõtteliselt võib meediumiks maali kõrval olla ka video, foto, skulpuur, installatsioon – vahet pole tõesti.

Küsimus: Mis on millest tõukunud on? tõuseb päevakorda siis, kui nüüd, pärast aastaid kestnud vaheaega taas figuraalseid maale luues mõtled, mis ometi võis olla põhjuseks, miks 80-ndate lõpul figuurid minu maalidelt järk-järgult haihtusid, kujutatavasse atmosfääri ja õhku juskui sulandudes (selle näiteks ka need kaks 1987. aasta maali, mis 80-ndate alguse rajuvärvidest ja-realismist juba eemalduvad). Õhu-valguse kujutamine sai teemaks 90-ndate algupoolel (näitused Vaalas ja mujal) millest omakorda arenes vaatepunkti nihkudes maastikud, maamaalid. Jõudnud maastikega äärmuslikku realismi (nimetatud ka abstraktseks realismiks, sest nii mikro- kui makrovõttes realism paratamatult võõrandub ning mõjub vaatajale pigem abstraktse kujutisena), ongi sellega tõtt-öelda raske kuhugi edasi minna. Kvaliteet on saavutatud, mida näitab osavõtukutse Vilniuse XII-le Rahvusvahelisele Maalitriennaalile, mis oli tähelepanuväärne ja etapiline just seetõttu, et maali vaadeldi kaasaegse kunsti kontekstis, kusjuures korraldajaks Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus.

Miks sa ei maali enam selliseid pilte nagu 80-ndatel, on minult väga tihti küsitud. Nüüd, tegeldes maalis jälle inimesega, leian et sissejuhatuseks “me peame rääkima”  sellest, mis oli alguses — 80-ndate alul.Käesolevat näitust, psühhoanalüütilist retke 20 aasta taha, võib nimetada ka “Hüvastijätt Edeniga”, “Tagasi algusesse” või “Me peame sellest rääkima” Ja selles valguses ongi tegemist meenutamisega, väheste allesjäänud piltide abil pöördumisega tagasi algusesse, mitte päris algusesse, aga kuhugi sinna, kus juba tekkis teatud hulk ühte asja uurivaid töid. Näitust võiks nimetada ka “Privaatelu”, sest sellest perioodist alles jäänud tööd on väga isiklikud mitmes mõttes.Teemad on isiklikud, nostalgilised: põdesin aastaid kodust (Tartust) lahkumist, mingis mõttes kannavad need maalid kõik seda valulise kodunostalgia pitserit, paljudel on kujutatud mu lähedasi, mõnel on motiiv kodumaastikust, kuskil aimatav tuttav mööblinurk.Nii toimib see näitus omamoodi psühhoanalüüsina, kuskil siin on peidus see, mis sundis ühel hetkel pöörama pilgu hoopis mujale ja tegelema oma maalides hoopis teiste probleemidega. Ja tegema ka elus otsustavaid pöördeid. Selle perioodi töödega on publik suhestunud üsna agaralt, kusjuures paradoksaalne on, et laiemale publikule need maalid tegelikult sihitud polnud. Selle perioodi tööd on enamasti signeerimata, (tõsi, signatuur on lõuendi taga), mis omakorda kinnitab autori taotlust tollal maalida niiöelda “vaid iseendale”.

Mis seisab neis nö peidetud perioodi maalides? Kasutades seda ainest psühhoanalüütilise materjalina, on võimalik jälile jõuda ka käikudeloogikale loomingulisel  teel ning tõdeda: kõige peidetumad privaatsed eluküsimused kunsti allikana on teatud hetkel, veel enne kunstniku esimest avalikku esinemist loonud talle publikut, kellest tõukudes on saanud võimalikuks kogu edasine areng. Hausi ruumispetsiifikat arvestades jäävad eksponeerimata üle 150 cm servamõõduga pildid.Varastele 80-ndatele lisanduvad kaks teost 87-st aastast, mingis suhtes erinevad, kuid siiski sugulased varastele 80-ndatele, just neis kahes pildis “Eden” ja “Tühi ruum” hakkab kunstnikupilku paleuma atmosfäär, õhk, valgus, mida kujutades figuurid vaikselt haituvad hakkavad.