Marko Mäetamme senieksponeerimata tööd 1990ndate algusest.

Kunstielus pole näitused, kuhu pannakse ülesse mõne hiljem laiema tuntuse leidnud kunstniku noorepõlvetööd, sugugi haruldased. Nii on paralleelselt Marko Mäetamme näitusega Ühispanga Galeriis üleval Mare Vindi 1960ndate lõpul valminud tööd ning kuigi sobimatu, saab sellest paarist teha kummalisi järeldusi ka käesoleva väljapaneku kohta. Sest ühisosa, mida jagada, on neil äärmiselt vähe: Mare Vindi tööd kuuluvad kunstiajaloo krestomaatiasse, neid on korduvalt auhinnatud-reprodutseeritud, nad on kinnistunud kunstiavalikkuse ühismälusse ja neist töödest ei minda mööda, kui hakatakse rääkima kas Vindist endast või 1960ndate avangardist. Mäetamm on antud juhul kõike seda, mida Mare Vint ei ole: mitmeid neist töödest näidatakse siin esmakordselt, kunstiajaloo jaoks on nad viimased viisteist aastat olnud tundmatud ning kui kõneldakse Mäetammest või Eesti 1990ndate alguse kunstist, ei kougi keegi neid töid välja. Võiks isegi öelda, tegemist on kunstiloo mäluväliste maalidega, mis ei saagi kunagi ametliku kunstiajaloo osaks.

Marko Mäetamm on tänaseks leidnud muidugi ohtralt tunnustust, viimaste aastate jooksul on ta koorinud siinsete olulisemate kunstipreemiate koorekihi ning osalenud pidevalt rahvusvahelistel näitustel. Ent kui Mare Vint on siiani jäänud nende liistude juurde, mis ta 1960ndatel valis, siis Mäetamm on tänaseks teinud tähenduslikke jänesehakke. Tema liikumistrajektoorile kuuluvad popilikud suurte pindadega maalitud pildid, aga ka koomiksilaadsed suured õlimaalid Mäetamme isikliku mütoloogiaga, lakoonilised võllahuumoripildid, pseudokontseptuaalsed nägemused, mõned videod, mõned ühistööd jne. See, kes on Mäetamm täna, erineb pehmelt öeldes väga tugevalt sellest, kes oli Mäetamm 1990ndate alguses.

Tõsi, me võime tõesti vaadata käesolevat näitust kui ainult väljapanekut, mis tutvustab meile hästi ära unustatud perioodi ühe kunstniku loomingus. Teatud \"juurte\" otsimine võib küll (aga ei pruugi) mõttetuks osutuda, ent hoopis olulisem on küsida, millised võiksid olla väljapaneku iseväärtused? Soovi korral võiks ju hakata otsima, kas siin peegelduvad 15-20 aasta tagused kunstihariduse alustalad, eriti kui me teame, et Mäetammele soovitati kool tavapärase nelja aasta asemel kolmega lõpetada? Või saame me näitust vaadata pretensioonituna, millenagi, mis setitab välja teatud lõigu Mäetamme loomingust? Või - ja see tundub tõtt öelda kõige loomulikum - mitte küsida, millest see väljapanek on, vaid mõelda enese nooruse peale ning küsida, miks sealt puudusid Sinine Marge ja uus Jeesus.

Loe lähemalt ka Postimehes ilmunud arvustust siit .