Haus Galerii pühendab veebruari kuu Eesti Vabariigile ja Eesti kunstiklassikale, mis on sündinud selle vabariigi esimesil algusaastail. Samuti toob galerii rõhutatult ja tunnustavalt fookusesse ka erakogujate rolli laiemalt, kes väärtustavad meie kunstipärandit ning panustavad selle säilimisse, pidades oma persoone tihti tagasihoidlikult mitte märkimist väärivaks. Seega jäägu ka selle näituse teoste omanike/kollektsionääride nimed siinkohal mainimata. Kõneleme kunstikogujast, kui sellisest, kelle tervikroll ajaloos on oluline ning tänu kellede erakogudele on sündinud mitmed maailma nimekaimad kunstimuuseumid.

Täpsustavalt avame, et mõlemad kollektsionäärid elavad Tallinnas ning on töötanud erialadel, mis asuvad kunstist üpris kaugel. Sellest hoolimata tärkas mõlemas varakult sügavam kunstihuvi ning viimastel kümnenditel on hakanud nad kunsti süsteemselt koguma. Mõlemas kollektsioonis annab tooni enne Teist maailmasõda valminud maalikunst, kuigi huvi tuntakse ka varasemate ning hilisemate perioodide vastu. Kollektsionäärid on laenanud töid erinevatele Eesti Kunstimuuseumi näitustele, kuid mõlemaid kogusid näidatakse sedavõrd ulatuslikult publikule esmakordselt.  

Haus Galerii kahes saalis  on väljas mahukas ligi 60 teosega maalidevalik aastatest 1900 kuni 1945. Näitus annab sisuka võimaluse ülevaatlikult jälgida mitmete Eesti ajaloos oluliste ja tihti ka dramaatiliste sündmuste peegeldumist kunstis, koondades erinevaid vaateid Eesti maastikele, olukordadele ja inimestele. Näeme nii idüllilisi rohelusi kui purustatud linnade ülesehitamist, nii meeleolukat elamishoogu kui mõtlikku melanhooliat. Portreteeritud on nii emasid kui tavalisi linnakodanikke, maastike seas näeme nii rohelisi metsanukkasid kui uduseid rannaääri, maalitud on nii Tallinnat kui Tartut – ja paljutki veel. Kõigil töödel võiks peatuda pikemalt, kuid teeme siinkohal vaid mõned lühistopid.

Kodumaiste maastike seas annavad tooni teosed, mis on valminud Eesti vanema põlve kunstnike meeliskohtades: Lõuna-Eestis, Läänemaal, Saaremaal. Maastikud on harmoonilised ja inimtühjad: loodus elab kooskõlas iseendaga, puuduvad konfliktid, ähvardused ja pinged. Sageli on aimata nostalgiat ja sentimentaalsust: kuna autorid olid pärit maalt, sündinud ja kasvanud looduse keskel, siis taaselustuvad nende teostel ka lapsepõlvemälestused. Rõhutatakse suviseid meeleolusi, ängistavamad aastaajad jäävad reeglina kõrvale ja see muudab maalid ka avaraks, valgusküllaseks ning värvikirevaks. Sügavam taotlus nende maastikuvaadete taga näib olevat kodutunde ja tasakaalu pühitsemine, turvalise otsimine, stabiilsuse rõhutamine. Imetletakse seda, mis on, ega kiputa fantaasiatesse. 

Säärase idüllilise lähenemise kõrval torkavad silma ka teosed, kus on kujutatud võõraid paiku. Roman Nymani retk Petseri kloostrisse või Konrad Mägi ilmselt Norras valminud maal on teravamad, nad märkavad rohkemgi detaile ning tekib teatud intensiivsus, mida rahunenud meeled tuttavlikke paiku maalides ei taju. Mägi maal, mida avalikkusele näidatakse esmakordselt, paistab silma kunstnikule iseloomuliku tiheda pintslikirjaga, kuid sarnane töömahukus kandub kõigile näituse töödele. Peab paika Olev Subbi tähelepanek, et Eesti vanemat maalikunsti iseloomustab värvikesksus ja suur töömaht, kuna iga ruutsentimeeter on läbi maalitud (ja sageli mitu korda). 

Siiski hakkavad eriti Teise maailmasõja eelõhtul ja selle ajal kunstnikud sisse tooma eksistentsiaalseid meeleolusid. Eerik Haameri või Johannes Greenbergi teostel tajume melanhooliat ja mõtlikkust, justkui seisaksid need tööd vaimse vastupanu eesliinil, kuid kuuldes läheneva ähvarduse kõma, on nende koloriit tõmbunud tõsiseks ja atmosfäär murelikuks. 

Lisaks maastikele on näitusel väljas ka mitmeid linnavaateid, mis pea eranditult vaatavad urbanistlikule maastikule mitte läbi moodsuse prisma, vaid süvenedes linnade varasematesse kihistustesse. Vanalinnad, iidsed tornid ja käigud, munakiviteed ning muu säärane köidab kunstnike tähelepanu palju rohkem kui uudne linn elektriliinide ja ühistranspordiga. Romantiline vaim kannab lisaks maastikele ka linnavaateid, proovides vaatajale sisendada elujaatust ning aegade muutumatust, kõige igavest ning meeldivat paigalpüsimist ja pakkuda rahutule meelele pelgupaika.

Inimesekujutluses tulevad aga sisse vastuolulisemad toonid. Näeme teemasid, mida maastiku- ja linnavaated ei puuduta alates surmast ja lõpetades moodsa linnastunud inimese uuenenud elukeskkonnaga. Nikolai Kummitsa haruldane teos kõrvuti Kristjan Raua esmakordselt eksponeeritava joonistusega räägivad tõsisel toonil eksistentsiaalsetest teemadest nagu emadus või üksindus, ootamine ja hüljatus, samas kui mitmed autorid vaatavad imetlevalt töötavate inimeste poole ning leiavad neis olulisi elulisi väärtuseid. Seda on vahel seostatud ka vaikiva ajastu nõuetega, kuid oma rolli võis mängida taas kunstnike lapsepõlv – olles harjunud viibima pidevalt töötavate inimeste keskel, kelle tegutsemine oli pealegi sageli loodusega kooskõlas (põllumehed, kalurid jt), leidsid nad inimese ja looduse kooskõla just neis tegevustes. Nii võib öelda, et sel näitusel pöörduvad kunstnikud sageli tagasi oma lapsepõlve – ja näitus tervikuna pöördub Eesti Vabariigi lapsepõlve.

Kunstiloolise teksti autor Eero Epner

Kuraatorid Eero Epner ja Piia Ausman