Tantsides silmade läbi See juhtus Blackforest Kontakt- jämmi soojenduse ajal Saksamaal, kui Thomas Kampe juhendas harjutust teadvustamisest. Ülesanne seisnes selles, et sa näed kõiki inimesi enda ümber, ent liigud nagu oleksid nähtamatu. Tol hetkel mõistsin, et see ongi tunne, millega olen viimased neli aastat ringi käinud, kui olen pildistanud Kontaktimprovisatsiooni. Jõuda staadiumisse, kus ma oleksin nähtamatu, on olnud alati minu kui fotograafi eesmärk. Esialgu on muidugi austus pildistatava atmosfääri ja olukorra vastu. Tihti valdab mind kummaline tunne nagu oleks ma keegi, kes iga järgneva filmirulliga varastab teiste inimeste eludest mingil moel sekundeid. Liikudes Kontakt-tantsijate vahel, püüan ma oma hingamise ja liikumisega nende rütmi tabada. Tumedate ühetooniliste riiete kandmine on siin abiks. Ja Leica kaugusmõõdikuga aparaadi näol on mul olemas vaikne ja diskreetne instrument.
Minu jaoks pole fotograafia pelgalt elukutse. See on eluviis, viis jälgida ja avastada maailma enda ümber. See on pikk teekond tajumisest, info kättesaamisest ja omastamisest, tundest, et olukord saab iga hetkega üha tuttavamaks, ning siis, protsessi lõpus on vaid üks hetk, sekundi osa, kui ma vajutan sõrme katiku avamisnupule. See on otsustav hetk. (Hiljem ma enam oma piltidega ei mängi, pärast pole enam mingit kärpimist, võbolla ainult muudan veidi mustvalge skaalat või toonide intensiivsust.)
Mu silmadest peab minema katkematu voog parema käe nimetissõrme... Et teha tõeliselt häid pilte, ei tohi ma mõelda kompositsioonist, “õigetest” momentidest või sellest, mis võiks järgmisel hetkel juhtuda. Ma pean t u n n e t a m a kompositsiooni ja õiget momenti. Edasine tegevus tuleneb väljastpoolt, on määratud tantsust! See erineb minu tööst pressifotograafina. Siin leian ma end pidevalt olukordades, kus juba tean, milliseid pilte klient või toimetus teatud olukorralt ootab. Sageli ma teangi või oskan aimata, mis järgmisel hetkel sünnib. Ma suudan end seesmiselt tunduvalt rohkem kontrollida.
Olles jälginud Kontaktimprovisatsiooni, leidsin ma suurepärase teema, mis sobib kokku mu isikliku arusaamaga fotograafiast. Praegu tunnen, et tantsu improviseerimis- ja fotografeerimisprotsessis on palju sarnast. Kõik sõltub sellest, mis viib sind otsuseni tegutseda, sellest, mis oli “enne”. Mõlemad protsessid näivad lihtsamad kui nad tegelikult on. Mõlemas sisaldub ühesgugune ooteperiood, kus esineja kõigi inimmeeltega uurib, enne kui jõuab “õige” momendini (kust pole enam tagasiteed). Et mõista meie elukutseid kunstina, on paratamatult on tarvis mõista selle protsessi tähtsust.
Mul oli juba mõnda aega täiesti huvi olemas teatri ja tantsu fotografeerimise vastu, kui ma esmakordselt Kontaktimprovisatsiooniga kohtusin. See oli umbes 1995. aastal. Mind oli alati köitnud ruumi, valguse ja liikumise kooskõla. Aga Kontaktis leidsin ma uue salapärase ning sensuaalse dimensiooni. Ma avastasin, et on olemas ruumi “neljas” tasand, mis muutub tänu esinejate liigutustele. Saada seda salapära paariruutsentimeetrise filmi peale on tõeline väljakutse. See avastus mõjutab ka mu igapäevast maailmanägemist. Tänu teadmisele “kõrgemast ruumitasandist” tunnen ma mõnikord nagu näeksin vaadatavatest asjadest läbi otsekui röntgeniga.
Kontakti pildistamine on minu jaoks kingitus, sest see hoiab mu silmad avatuna, mind ennast tundlikuna ja on eemal mu igapäevatööst pressifotograafina. Ka saan ma rohkesti tagasisidet tantsijatelt, kes mu pilte vaatavad. Siin on suur erinevus “tavalisest” fotograafitööst, kus inimesed on harjunud vaatama iga päev sadu fotosid ning nad järgmisel hetkel unustama ...
Oma paljudel reisidel konverentsidele, jämmide ja festivalidele tutvustan ma end kindlasti “mitte-tantsijana”. Mis on ka tõsi – ma pole kunagi Kontaktis tantsinud. Ma pole kunagi tundnud tantsus puudutusärevust või keha ümber keerlevaid kontaktpunkte. Miks ma ei tantsi? See on kõige tavalisem küsimus, kui kellegagi oma tööst räägin. Ehk tahan ma end seesmiselt kuidagi kaitsta. Tihti olen märganud, et inimesed, kes samuti pole seotud tantsuga Kontatkimprovisatsioonis, naudivad mu pilte ja leiavad neist hulgaliselt lugusid. Kuid loomulikult on meil ühesugune “asjassepuutumatu” arusaam.
Siiski, mitte-tantsijana tean ma, et Kontaktimprovisatsiooni “defineerimine” on lugu, millel pole lõppu. Ning mida kauem ma töötan oma nähtamatuse kallal, seda vähem see mul enda arust õnnestub. Üha enam mõistan ma, et fotograafi ja tantsija vahel on hulk saladuslikke sidemeid. Kuidas tantsijad reageerivad või oma tantsu muudavad, kui nad kaamera kohalolu tunnetavad? Kas võiks juhtuda, et kaks tantsijat ja fotograaf leiavad end kogemata triona? Kuidas mina, olles kontakttantsijate vahel, oma liikumist muudan? 2002.a. sügisel Bratislavas oli väga eriline kogemus “vaadata “ Steve Paxtoni seljaharjutuste tunde. Iga päevaga tunnetasin, et mu kehas on jälle rohkem luid-konte. Ühel hetkel tajusin, et mu liigutused algavad mu keskpaigast ...
Kas võib tõesti olla, et ma juba tantsin?
Thomas Häntzschel
( “Contact Quarterly” talv/kevad 2004 )
