Tarmo Roosimölder jõudis kunstiloome juurde 1990ndate aastate alguses Tartus ning lülitus kohe ka aktiivselt näitusetegevusse. Haus Galerii seekordsel näitusel eksponeerib ta vastukaaluks eelmisele väikegraafika väljapanekule viimase poole aasta jooksul valminud maaliloomingut. Oma peensusteni viimistletud töödes kunstnik suuri sõnu teha ei armasta ja oma näitusi üldjuhul ei pealkirjasta. „Vahe” on siinkohal reeglit kinnitavaks erandiks – eesti keeles mitmeti tõlgendatav napp sõna võtab ilmekalt kokku maalidel korduva kulgemise, teekonna ja vahemaade läbimise temaatika.

 

Tarmo Roosimöldri maalide peategelane on algusest peale olnud loodus ja tuntud ning tundmatud paigad. Oma põhjus on siin kindlasti autori geoloogiaõpingutel ja arvukatel retkedel metsikusse loodusesse. Maastike kujutamisviisis on selgelt tuntav, et Roosimölder näeb ümbritsevat läbi maadeavastaja silmade. Tema maastikel on looduse printsiibid täpselt paigas – helesinine taevalaotus võtab enda alla enamuse pildipinnast ning looklev tee, värelev merepind või krobeline kaljusein moodustab pildist vaid väikese osa. Maastike kohal kumav puhas õhk, avarus ja staatilisus sisendavad vaatajasse rahu ja harmooniat, olles infost ja märkidest üleküllastunud maailmas otsekui eksootilised võõrkehad. Sugestiivsed ja poeetilised vaated kutsuvad süvenema ning mõtisklema igavikuliste teemade üle.

 

Kõikvõimsa looduse keskel näib inimene sipelgasuuruse tegelasena, olles vaid osake kõikehõlmavast masinavärgist. Väike inimene elab Roosimöldri maalidel oma elu, kandes õlul rasket vastutuse koormat. Maalidejadas võib jälgida inimese sümboolset teekonda läbi elu – pisikesed tegelased ronivad mööda püstloodis mäekülge, jõudnud mäe otsa, seisatavad tegelased hetkeks, suunduvad siis edasi ja jõuavad imelise liivaribani, mida mõlemalt poolt ümbritseb meri ning laskuvad seejärel järve äärde, et siis vaikuses istuda ja kala püüda.

 

Maalidel näeb pidevat kulgemist ja millegi poole püüdlemist, ent Roosimölder on aja hetke murdosaks peatanud. Ta jälgib maailma distantsilt, istudes justkui kõrgel orbiidil ja jäädvustades nähtavat hetkefragmentidena. Kunstnikuks olemine tähendabki Roosimöldri jaoks eelkõige asjade ja olukordade eri nurga alt ja eri pilguga vaatamist. Näitusesaalis väljas olevate tööde põhjal võib julgelt öelda, et Roosimöldri poolt maalikeelde tõlgitud maailm on ilus, puhas, sügav ning eelkõige inimlik.