Leonhard Lapin saab sel sügisel 60. Võib ju tunduda väärikas iga, kuid kui vaadata Lapini poolt loodu koguhulka ning tema ande haardeulatust, siis võiks oletada, et ta saab kolm korda nii vanaks. Eesti 20. sajandi teise poole kultuuris pole just palju valdkondi, mille ajalugu oleks võimalik kirjutada ilma Leonhard Lapini nimeta. Kirjandus ja Trapeeži luule, teater ja lavastus “Multiplitseeritud inimene”, arhitektuur ja projekteeritud hooned, maalikunst ja maalid, etenduskunst ning häppeningid, kunstiajalugu ning Lapini põhjalikud uurimused, teooria ning tema arutluskäigud näiteks tühjuse kohta – ja nii edasi. Ent kogu sellest kimbust võib lahti harutada niidid, mis on pikemad kui teised.

 

Eesti graafika elas enne Leonhard Lapinit nagu mesilane kanarbiku lähedal. Kuigi välisesinemiste võimalused olid ära lõigatud, levisid kuuldused siinse graafikakunsti tehniliselt kõrgest tasemest kaugele. 1960ndate ja 1970ndate graafikakunst oli tõepoolest silmatorkavalt rohkearvuline, jõuline ja mitmepalgeline, kuid ometi tõi Lapin sinna midagi, mida seal varem polnud olnud. Ootamatu julgus, lakooniline visuaalne keel, poliitilised sõnumid, loosunglikud laused, efektsed kujundid, koomikslikud süžeed – seda kõike oli niivõrd palju, et keegi ei hakanud kunagi tegema “vaese mehe lapineid”. Sest seda, mida tegi Lapin, oli võimatu korrata.

 

Käesoleval näitusel on üleval tööd, mida saab vaadata kahest lähtepunktist, mis ühtlasi iseloomustavad kaht kõige põhimõttelisemat viisi, kuidas on harjutud kunsti vaatama. Ühelt poolt oodatakse kunstilt igavikulisust. Siin peavad olema esindatud väärtused, mida mujalt ei leia ning mis iialgi ei sure. Selles võtmes vaadatuna peaksime käesoleva väljapaneku puhul rääkima kunstniku “sõnumitest”. Näib, et neist üheks võiks olla nõue esteetiliste omamaailmade eluõigusele. Lapin manifesteerib kunsti iseolemist, mis ei tähenda aga sentimentaalset imetlemist, vaid paradokse, ilu, absurdi, optilisi illusioone, kahetimõistetavusi, ühiskondlikku tundlikkust, peent joonekäsitlust – kõiki neid konkreetsemaid ja abstraktsemaid mõisteid, mida muudes eluvaldkondades kas üldse või vähemalt säärasel moel ei kohta. Nii on Lapin kõige selle advokaat, mis peaks inimest ka tema kõige tatisemas olukorras õilistama ja lohutama.

 

Teine vaateviis on näha Lapini lehti neis ajaloolis-ühiskondlikes tingimustes, milles nad on loodud. Sellisel juhul kooruvad välja ajastuspetsiifilised mõisted, mis panevad meid küsima näiteks kunstniku vabaduse, vastutuse ja kohustuse kohta suletud süsteemis. Kuidas teha poliitilist kunsti hetkel, mil see on tingimusteta keelatud? Lapin ei ole ju ka autor, kes oma meelsust kuidagi varjaks. Ta on häbematu, irooniline, lõikav. Tema tööd muutuvad plakatisarnaseks, mõjudes ühtaegu kunstilise avangardina ning läbiproovitud propagandavahendina. Nii võimegi käesoleval näitusel tõdeda, et isegi kui me loeme üles pea kõik teadaolevad kultuurivaldkonnad, ei loe me üles kõiki Lapini huvialasid. Sest kunst on tema jaoks olnud alati ainult üks tahk maailmast.