Teemal AED on Virge Jõekalda loomingus oluline ja omamoodi müstiline koht. Ikka ja jälle pöördub kunstnik oma aeda tagasi, justkui tahtes jäädvustada sealt aina täiuslikumalt ja täiuslikumalt iga viimsegi tunde ja mõtte, iga viimsegi rohukõrre liikumise või lille õidepuhkemise.

Piki oma aiateid jalutab kunstnik ka SEB Ühispanga Galerii näitusesaalis, koondades pildid ootuspärase pealkirja alla – „Paradiisiaed”, jätkates varasemate seeriate („Minu aed“, „Metsik aed“, „Salaaed“, „Tuuline aed“, „Õitseng“, „Lõõm“) lahtimõtestamist.

Virge Jõekalda töödes on õidepuhkemist, rõõmu olemisest ja elamisest – rõõmu hetkest.  Seda rõhutab ka teoste esitlusviis näitusesaalis.  Lahtiste lehtedena, alasti ja isetutena ripuvad tema pildid seintel. Kunstnik ei ole tahtnud neid kammitseda raamidesse. Vahetute ja puhastena vaatavad tema graafilised lehed publikut, kõnekalt väärtustavad nad mitte esmasena oma välist, vaid sisemist energiat.

Epiteet naiselik on tihtipeale Virge Jõekaldast kõneldes esimeseks seoseks. 

Tema tundlik ja nüansirikkas kuivnõelatehnika võimaldab paberilehele jäädvustada peenikesi, õrnhapraid jooni. Kuid mitte ainult. Kunstnik ise on kunagi öelnud, et armastab eelkõige just selliseid pilte, mille joont nagu ei märkagi. Siit ka hajutatus, joone diskreetsus, kujutise pehmus ja soojus. Ta oskab tuua oma loomingusse kõik naiselikkusele ürgomase: õrnuse, hapruse, ent samas ka turvalisuse läbi punasooja armastuse koloriidi. 

Virge Jõekalda värvikasutus on alati ilmne ja äratuntav. Peale 1990ndate aastate algust, mil taaselustus must-valge sügavtrükitehnika, on kunstnik liikunud viimastel aastatel veendunult hõõguvpunase poole, kohati äärmusliku ja põletava energiaga punaseni, justkui tahtes läbi oma kunsti vaatajat süüdata, sütitada, haarata tunnete meelelisse keerisesse. Punase sügavust rõhutab must, ent samas ka raamistab, piiritleb, ohjeldab.   

Kuivnõelatehnika, millele Jõekalda on oma loomingus põhjendatult truuks jäänud, annab talle piisava tegutsemisvabaduse oma ideaalide teostamisel. Kuivnõel võimaldab trükkimist iseseisvalt  läbi viia, loomeprotsessi muretult jälgida, teha vahetõmmiseid, muuta värve, tõsta esile detaili, üle ja peale trükkida. Naiseliku meelemuutusega mängeldes võib kunstnik tõmmistega julgelt ringi käia ja hooga kirjutamata reegleid rikkuda. Võib ka tööl hingata lasta, selle hetkeks kõrvale tõsta, et siis aja möödudes talle jälle uue tundega läheneda. See on protsess, rida kordamisi, peateema variatsioone, millest lõpuks tekib emotsionaalne tervik – pildirida, kus üksik töö ei olegi enam nii oluline. Oluline on kogu idee – „Paradiisiaed” – tulvil ideaalseid kujutelmi ja aistinguid täiusest.