Nagu näituse pealkirigi ütleb, on selle koostamise üheks eesmärgiks olnud vaataja tutvustamine akvarellmaali mitmekesiste võimalustega. See võimaluste ring osutub ettearvatult suureks ka siinse kammerlikult  väikesemahulise väljapaneku puhul. Pole tarvis võrrelda erinevate autorite töid omavahel, piisab, kui süvenemisega vaadelda ühe autori töös veehulga ja värvikoguse vahekordade erineva kasutamise tulemusi. Ning ootamatult avanebki selles akvarellmaali võlu, saladus ja kordumatus.

Kindlasti tuleb lisada, et rohkelt ootamatusi pakub akvarellmaal ka maalijale endale: kord osutub veehulk liiga suureks ja voolab omatahtsi, kord kuivab värv liiga kiiresti, kui aga õnnestub varasemate kogemuste abil need ootamatused enda kasuks pöörata, on meeldiv tulemus kindlustatud.

Võimatu on Christel Alliku töös "Veneetsia I” kindlaks teha, kus tegu on juhuslikult voolanud värvilaiguga või kui palju on seda ettearvamatut voolamist ettevaatlikult suunatud. Kuid tänu nendele juhuslikele elementidele on sündinud nauditav akvarell.

Väga julgelt ja bravuurikalt kasutab värvipigmendi lahustumist suuremas veehulgas Agne Kuusing-Soome, ka on ta riskeerinud maalile nn "õiekeste” lisamisega. Ja see võte on andnud õnnestunud tulemuse.

Tõeliselt küllastunud vee ja värvi voolamise mängu pakub Anne Pajula ja selle "tulevärgi” taltsutamine figuurideks on jõudnud õnnestunud lahenduseni.

Rohke vee ja värvi kasutamist – sealjuures väga tasakaalukat – võib nautida Enno Lehise töödes, on näha, et vanameister valdab akvarelli saladusi täiuslikult. Akvarellile omane voolavus on oskuslikult rakendatud atmosfääri kujutamisele ("Ehavalgus”).

Akvarelliline voolavus, valguse ja  ilmaõhu nüansid on Sigrid Uiga tööde põhiteema, kuid tema maalidel ei sünni kujutatav hoogsa ja vaba voolamise abil, vaid suundub enam detailidesse. Tulemuseks on igati klassikaline akvarell ja Sigrid Uiga on vaieldamatult maastikumaali klassik.

Täienduseks ja võrdluseks voolavatele autoritele on esindatud ka nö vähem voolavad autorid.

Milvi Torim oma töödega pakub suurepärase näite sellest, kuidas abstraktne, kuid siiski läbi kontrollitud juhuste sündinud motiiv omandab järgmises töös rohkem äratuntavust. Sealjuures on nauditav värvi ja vee õrn kasutamine.

Illimar Paul rõhutab vee ja värvi koostoimet seekord teistmoodi. Kui juba on värv ja vesi, siis on võimalik ka pesemine – vaadakem neid heledaid laike värvipindades.

Mari Roosvalt rakendab vabalt nii voolamist kui detailsemat käsitlust ja tema töödes on ka õhkõrn värvilaik leidnud ainuõige koha. Kollaaživõtte teravus muutub akvarelli voolavuse abil tunduvalt pehmemaks.

Näituse koostaja Rein Mägar kasutab oma lemmikmotiivis – mereteemas – nii rohket voolamist kui kuivemat värvikandmist. Juhuslikkust on püütud saavutada töövahendite mitmekesistamisega – ei pea ju ainult pintsliga maalima!

 

Valdavalt suviste unelevate motiividega näitusetööde valik on sündinud sellele aastaajale omastest helgetest meeleoludest. Kunstnike erinevad käekirjad koos igaühe isikupärase lähenemisviisiga annavad vaatajale hea võimaluse süveneda sellele maaliliigile omase nüansirikkuse kaudu südasuviselt kaunisse vee ja värvi maailma.