Naistepäeva eel avab galeriis ArtDepoo oma näituse Tartu noor maalikunstnik Eda Lõhmus. Koondpealkirja „Ülespoole” all esitleb kunstnik oma värskemaid maale 2005. ja 2006. aastast. 2001. aastal Tartu Ülikooli maalikunsti eriala lõpetanud ja praegu samas õppeasutuses magistratuuris õppiv kunstnik on erinevalt suundumusest tegeleda uute meediavahenditega läbi ja lõhki truuks jäänud traditsioonilisele maalikunstile.
Näituse pealkiri ”Ülespoole” sümboliseerib kunstniku jaoks liikumise suunda, mille poole püüelda. Lõhmus jätkab abstraktses laadis maalimist, kuid arendab seda oma viimastel maalidel veelgi nüansseeritumalt edasi. Looduse rüpes üles kasvanud kunstniku maalide motiivistik tõukub selgelt loodusest. Äratuntavalt, kuid kohati kombates manab Lõhmus oma lõuenditele maastikke ja fragmente loodusest. Äratuntavad need kohad pole, võimalik, et siin on tegemist kunstniku enda fantaasiamaastikega.
Lõhmuse maalid toovad monokroomsete helehallide galeriiseinte vahele piiratud ampluaa koloriite, mustjas-pruunide ja määrdunud valgete toonide vahele eksib siin ja seal mõni heleõrn pastelne rõõmsam värvilaik. Maalide värvivalikus peegelduvad kunstniku fantaasiamaailma ja „päris”-maailma kaks poolust  porijas-mustjas maa pinnas, mille seest püüeldakse helge sinise taeva poole. Kuid värvid ei prevaleeri siin sisu üle. „Mittepuhas”, hägune koloriit mängib abstraktse, aimatava pildikeelega. Mõnelt maalilt nagu loeks välja sinna vihjamisi sisse toodud figuurifragmentidest konkreetsed kujud, kehaosad, teisel maalil mängib kunstnik jälle abstraktsete, vaevumärgatavate, vaid tunnetatavate joonte ja kujunditega. Nappide väljendusvahendite ja minimaalse kujundlikkusega annavad Lõhmuse maalid edasi unenäolist ja veidi kauget maailma, kus kunstniku enda silma kohalolu on inimkehafragmentide näol selgelt tajutav. Ülespoole on pööranud pilgu ka teisel korrusel rippuv maal „Ülespoole”, millel sirutuvad käed maa seest õhu kätte, läbistades selleks erinevaid tasandeid.
Kunstnik ise on korduvalt tunnistanud, et ta maalib oma mõtteid ja meeleolu. Maal kui väljendusvahend on vahendajaks tema ja maailma vahel. Kergem on oma mõtteid panna värvitoonidesse ja pintslilöökidesse kui keerulistesse ja mitmeti tõlgendatavatesse sõnadesse. See jääb iga näitusekülastaja enda teha, milliseid Lõhmuse mõtteid ta neilt välja loeb. Üheks võimalikuks vihjeks olgu read, mis kunstniku jaoks assotsieeruvad sõnaga „ülespoole”:
„Tegelikult ei ole ühtegi poolt, kuid me ikkagi seostame ülevat poolt ülemaga ja alamat alamaga, kõik igatsevad pilgud vaatavad ülespoole, maa seest õhu kätte. Keegi ei tea, miks või kuidas tegelikult lood on. Miski kisub kaasa, kogu aeg on püüd midagi teha ja saavutada ja saada. Ja kõik arvavad, et nad teavad, kuhupoole peab minema ning tihtipeale peavad seda pigem ülemaks kui alamaks.”

Meedia:

19.03.2007
Eda Lõhmus ja tema aja vaim. Teet Veispak
Postimees

16.03.2007
Ad astra traditsioonilise maalikunsti vaimus Eda Lõhmuse näitusel. Tiina Kolk
Äripäev