Niisiis. Taas abstraktne kunst, mille kohta näib, et on raske midagi tõsiseltvõetavat öelda. Need, kellele säärane kunst niigi meeldib, teavad ilmselt juba isegi, et on mõttetu püüda seda kõike kirjeldada. Need, kes otsivad kunstist midagi sootuks muud, ei pöördu abstraktse kunsti poole ka siis, kui keegi veendunult seda kaitsta püüab. Ent tegelikult – miks ka mitte? Miks mitte proovida tõsiselt põhjendada seda, miks abstraktne kunst võiks olla huvitav. Selgitada päris algusest peale, nii, nagu selgitatakse iseendale.

On üldteada, et abstraktne kunst kujunes iseseisva liigina välja 20. sajandil seoses aastasaja alguses toimunud nihkumisega reaalsest objektist järjest eemale. Ühel hetkel olid kunstnikud olukorras, kus nende sotsiaalne staatus ei rippunud enam niivõrd otseselt ära tellijatest või publikust ning kunsti sisemine arenguloogika oli jõudnud punkti, kus tegelikkuse kujutamise erinevad nipid näisid olevat päris kenasti kõik läbi proovitud. Antiik, renessanss, barokk, romantism, realism, impressionism jne – kuigi väga erinevad, siis ometi ühel või teisel moel olid nad tegelenud kunstiga, mis kopeeris reaalsete objektide füüsilisi omadusi. Ent 20. sajandi alguses näis, et käes on hetk, mil kunstil on võimalus areneda mitte vastavalt ajastu muutumisele, vaid iseendale. Kunstnik ja kunst iseseisvusid.

Abstraktsionism sai laiema leviku osaliseks pärast Teist maailmasõda seoses abstraktse ekspressionismi, aga ka teiste liikide arenguga ning võimsa läbilöögiga. Sellest ajast peale on abstraktne kunst kindlalt üldpildis sees. Tema väärtusi loetletakse erinevalt ning ka käesolevale näitusele võime läheneda erinevalt, kuid üldiselt armastatakse öelda, et abstraktne kunst tegeleb sellega ja ainult sellega, mis on ainult maalikunsti pärusmaa: värvidega. Kuna enam ei ole maal koormatud kohustusega midagi “kujutada” ja selle kujutamise kaudu “millelegi” alluma, siis on abstraktne maal iseseisev ning säärasena vaba ja puhas.

Miskipärast näib, et Tiit Jaansoni näituse puhul jääb sellest selgitusest veidi väheseks. Esiteks on nimetatud väidet korratud juba liiga kaua, et selles mitte kahtlema hakata. Teiseks on aga Jaanson liiga eripalgeline, et arvata, nagu tegeleks ta ainult maalikunsti probleemidega. Jaanson on mõne objekti kasutamisega oma töödel aastaid kasutanud ka katkendeid reaalsest maailmast ning mitmed tema faktuurid on küll maalitud, kuid meenutavad väga otseselt midagi “reaalset”.

Tänu sellele abstraktse ja mitteabstraktse liitmisele võimegi rääkida sellest, kuidas kunstnik “uurib” faktuure ja “tegelikku” maailma. Ent mida see “uurimine” tähendab? Ei saa ju väita, et see on teaduslikkusele pürgiv uurijatahe. Ei, see on pigem poeetiline kirjeldus maailmast, millesse süvenemine aitab ka endal maailma veidi poeetilisemalt tajuda. See on umbes nõnda, nagu üks muusikaajakirjanik kirjeldas üht hommikut Balti jaamas. Ta istus ja kuulas, kuidas mänguautomaadid mängivad, kuidas inimesed jutlevad, kuidas uksed käivad. Ja korraga meenus talle eelmise õhtu kontsert, “abstraktset” sõnatut muusikat mängiv ansambel – ning kõik helid tema ümber korrastusid, olid “helilised”, labasest mänguautomaadist sai muusikamasin. Just täpselt nii võiks juhtuda ka pärast Jaansoni näitusel käimist.