Nagu säärastel puhkudel kombeks, tuleb ka antud juhul tsiteerida Astrid Lindgreni: “Rasmus istus oma alatises oksaharus pärna otsas ning mõtles sellest, mida ei tohiks olemas olla”.

“Hmm,” mõtles Rasmus. “See, mis ma pärna otsas kõigepealt näen, on ilmselge puhas loodus. Ja kui ma ütlen “puhas”, ei mõtle ma seda, et pärnalehed oleksid kuidagi eriliselt rõõmsad, vaid seda, et siin ei olegi midagi muud peale minu pärna. Selle pärna, kus mulle ikka ja jälle ronida meeldib, et proua Kull mind üles ei leiaks või et ma niisama jalga kõlgutada ja kakaod juua võiksin, või siis sellepärast, et pärna otsas tunnen ma end hiiglama mõnusasti, sest siin on rahulik ja hea olla. Ja natuke ilus.”
Rasmus kohendas end pärna otsas, sest tema tagumik oli juba üpris surnud, ning võttis taskust ühe klaaskompveki.

“Hmm, aga kui nüüd niimoodi mõtelda, siis tundub mulle vahel, et kui ma ütlen “pärn on ilus”, siis taban ma ainult poolt tõde. Õigupoolest tundub mulle siis, et ei olegi õige rääkida “ilusast pärnast”, sest oma keeles ei suuda inimene niikuinii öelda seda, mis see pärn tegelikult on. Seetõttu,” alustas Rasmus lauset, kui ta järsku kuulis allpool kahte veidrat meeshäält.

“Vaata,” ütles üks. “Selle pärna kavatsen ma ära osta. Mis temast saama hakkab, ma ei tea, aga ära ma ta ostan, selle peale võid mürki võtta. Ole hea, tee üks pilt, mina ja pärn, pärn ja mina.”

“Hmm,” mõtles Rasmus taas. “See on mees, kes tahab minu pärna ära osta. Jah, las ta ostab, ega sellest midagi ei juhtu. Võib-olla on ta väga kurb või on ta väga rõõmus ning tal tõesti on seda pärna vaja. Võib-olla ta tajub oma keele piiratust, võib-olla tal on äng ja ta kurdab inimolemise mõttetuse üle, võib-olla püüab ta pidevalt eitada ja ainult vahel harva jaatada, võib-olla on tal nagu kogu looduses surma eelaimdus, aga see ei tee teda rahulikuks, vaid rahutuks. Võib-olla on ta see, keda Jacques nimetab “kimbatusega inimeseks” (le humane avec kimbatuse ) – selliseks, kes ei lepi Tegelikkusega, aga kes ei julge kunagi päriselt omaks võtta ka sümboolsust. Hmm,” mõtles Rasmus, “ma ei tea isegi, mida ma räägin.”

“Vaata,” ütles nüüd teine hääl. “Mind ei häiri see, et sulle pärn meeldib – kellele ta ei meeldiks. Mind ei häiri ka see, et sa arvad naiivselt, nagu võiksid sa pärna ära osta, et sa tõesti võid omada ja kinnistusraamatusse kanda “pärna”. Mis mind häirib, on see, et sa pidevalt eitad ja kunagi ei jaata. Sina oledki see, kes kannatab eksitsentsi ängi all. Sina oledki see, kes suudab mõelda vaid kas Reaalse või vaid sümboolse valla piires. Sina oledki see, kes ei taipa, et siin pärna otsas istub hulkur Rasmus, et pärna all voolab labürint, mis on ilus nagu proua Vive graafiline leht ja natuke õudne nagu teater. Sina oledki see, kes ei taipa, et labürint võib küll vabalt olla labane metafoor, aga ta võib olla ka hiilgav lahendus kogu sellele eksistentsialismi ängile, mis laotub üle meie maa. Sina oledki see, kes pole …”

Edasi Rasmus ei kuulanud. Milleks kuulata? Milleks?
Tagumik sureb ju niimoodi juba täiesti ära.