Tõnis Vint on tänaseks omaette märksõna. Tema on üks neist tegelikult võrdlemisi vähestest eesti kunstnikest, kelle puhul me saame kõneleda koolkonnast. Siinjuures peab koolkonda mõistma ehk natuke laiemalt kui seda tavaliselt tehakse. Ühelt poolt on tõepoolest Vindi ümber koondunud aegade jooksul noored õpilased, kelle loomingus on hiljem hakanud rohkem või vähem läbi kumama kas Tõnis Vindi kosmosele iseloomulikke märksõnu või lausa tema käekirja. Teisalt on ta kaudsemalt mõjutanud eakaaslasi nii Eestis kui piiri taga, seda nii autorina kui ka teatud mõttemaailma esindajana. Üks tuntumaid Vindi juures õpilasena alustanud kunstnikke on näiteks Siim-Tanel Annus, kelle looming juba üle paarikümne aasta tegeleb kõiksuse ja igaviku haaramisega. Jah, ega Vindi enda ambitsioonid ei ole sugugi väiksemad.

Tõnis Vindi puhul on pealtnäha kerge laskuda sentimentalismi. Isegi kui tõepoolest nimetada tema teemadeks kõiksus ja igavik, võime ometi täheldada ka päris konkreetseid rajajooni. Vindi geomeetria on alati esteetiliselt väljapeetud, kuid samas on sellel matemaatiline, isegi teaduslik aluspõhi. Võttes näiteks joonistuse, kus on vaid jooned ja punased täpid, saab enamik vaatajaist ilmselt kunstilise laksu juba kätte. Ent süvenema hakates selgub, et midagi ei ole paigutatud tööle vaid esteetilist elamust silmas pidades. Punaseid täppe on üheksa - üheksa nagu Saturni rõngaid. Joonte omavahelised suhted on juba keerulisemad, neile võib leida taustu nii liivi vöökirjadest kui aasia kultuuri põhjatutest kihtidest. Vint valdab kõike. Ta orienteerub võrdväärselt kõikvõimalikes esteetilistes, esoteerilistes, filosoofilistes, religioossetes süsteemides. Tema sünteesivõime on silmatorkav, tema materjalihaaravus muljetavaldav. Ent ikkagi on Vint ennekõike kunstnik selle sõna 60ndate vaimus: alati avangardne, aga kunstiliselt läbitöötatud.

Tõnis Vindi paiknemine esteetika, esoteerika ja matemaatika ristteel on segadusseviiv. Loomulikult ei saa Vindi loomingu pärisosaks tõsta vaid tema suutlikkust liikuda inimkonna (ja mitte ainult inimkonna) vaimses pärandis. Silma paistab ikkagi, kuidas Vindi tööd on kaasa haaranud ka neid, kellel pole tegelikult aimugi skeemidest, mis nende tööde aluspõhja moodustavad. Vint ise pakub tegelikult sellele ühe seletuse ka ise välja: ta püüab luua sääraseid teoseid, mis edastavad teatud visuaalseid impulsse. Ja siinkohal lisab Vint midagi, mis lubab oletada: milline see impulss täpsemalt on ning millist sõnumit see peaks kandma, on tal juba üpris kenasti ette välja arvestatud. Vint ise sõnastab ka erinevuse, mis lahutab teda ja neid, kes kasutavad geomeetriat abstraktsionismi loomisel. Nemad, ütleb Vint, keskenduvad aistingutele, mina seevastu sõnumitele. Tõnis Vindi roll Eesti kunstimaailmas on teatud määral hõlmamatu ja vastuokslik. Ühelt poolt tuntud erak, teisalt pidev suhtlus kaasautoritega. Ühelt poolt avangardne, teisalt põhinemine rütmidele ja mustritele, mis korduvad aja- ja ruumiüleselt. Ühelt poolt rõhutatult esteetiliste maailmade looja, teisalt seda esteetikat vaid kaasnähteks pidav. Ühelt poolt erinevates teooriates liikleja, teisalt pidevalt omapoolseid tõlgendusi väljapakkuv. 
Ent igatahes kõike muud kui igav.