Tiiu Pallo-Vaigu seeria näib esmapilgul abstraktse kunsti tüüpnäitena: maalipind on puhastatud äratuntavatest objektidest, tema sidumine väljaspoolsega on vaid tinglik ning kogu tööde tähendusväli näib piirduvat maalikunsti iseväärtuste rõhutamisega ning kunstniku omamaailma väljendamisega. Usutavasti peab see kõik paika, kuid midagi peaks kindlasti lisama, midagi möödapääsmatut.

Esimese lisandusena võiksime tähelepanu pöörata Pallo-Vaigu senisele loometeele ning märgata, et ta on ennekõike akvarellist. Seejärel aga pöörame pilgu maalidele ning näeme, et Pallo-Vaik on sisenenud teise žanri, kuid võtnud kaasa akvarellisti kogemuse. Viisid, kuidas Pallo-Vaik värvid omavahel sulanduma paneb, nad vees lahustab ning laiu horisontaalseid niresid tekitab, viitavad selgelt tema senisele loometeele. Tõsi, õlimaali juures ei ole kunstnik antud juhul sugugi esimest korda. Ometi võib väita, et oskuslik maali ja akvarelli traditsioonide ühendamine on säärasel määral uudne.

Teiseks näib, et Pallo-Vaigu töödes on alati sees teatav väljapääsmatus. Täpsemini: sageli kohtame tema töödes mõningaid motiive, mis veenavad meid, et keegi või miski püüab värvikihi alt läbi tungida, ilmsiks saada. Näeme naise nägu, mille täpsemad näojooned on vaid aimamisi nähtaval, teisal silmame mõnd maastikuobjekti, mis kohe-kohe on kadumas.

Jah, muidugi, me ei pruugi seda läbitungimist tõlgendada just selles suunas – maali seest välja. Võib vabalt olla, et tegemist on nähtustega, kellegi või millegagi, kes või mis on just maalipinda ära astumas. See tähendab – me näeme teda veel viimast korda, alles äsja seisis ta värvide ees, ent on praegu kadumas. Jah, usutavasti nii ongi: Pallo-Vaik ei näita meile meeleheitlikku iha siiapoole maalikunsti tungida, vaid vastupidi – vaikset soovi siit sinna ära minna. Ja küsimus, mis seda vaadates tekib, võikski olla tema tööde olulisimaks küsimuseks.