Leonhard Lapini käesolevat näitust võiks ilma suurema vaevata lugeda kirjanduslikus võtmes – kui teatud laadi luule eriliiki. Mõtlen siinkohal just tema tööde ülesehitust, neid viise, mida on kasutatud teose struktuuri loomisel ning neid mooduseid, mil moel näib autor olevat oma teoste aluseks oleva toormaterjaliga (reproduktsioonid ja pakendid) töötanud. ¹
Siinkohal tundub, et Lapin, kes alustas antud seeriaga juba 1993. aastal ning jätkab seda ilmselt ka tulevikus, kasutab teatud topeltagendi strateegiat. Ühelt poolt sujub ka käesolev seeria võrdlemisi orgaaniliselt ühte “varase Lapiniga” ning ilmselt suuremalt eksimata võime rääkida vormi tasandil konstruktivistist ning tähenduslikul väljal iroonilisest hoiakust kaasaja suhtes, meediakujundite küllastatusest ning popkunstist tuttavast taktikast, kus kogu maailma (kunsti)ajalugu võib käsitleda ammendamatu toormaterjalina. Me võime joonistada isegi paralleeli otse Lapini esimestesse aastatesse ning kunstirühmituse SOUP’69 logoni, mille loomisel interpreteeris autor nii Campbelli kuulsat valmissupi purki kui Andy Warholi poolset tõlgendust.
Teisalt näib, et Lapini loomingut tähistavad peamised märksõnad puudutavad vaid ühte poolt. Kuigi antud vastandus on triviaalne (ja seda triviaalsust on läbi kogu oma loomingu püüdnud paljastada ka Lapin), võiks ometi öelda, et siin on ühendunud kontseptuaalne-konstruktivistlik alge selgelt assotsiatiivse kujundiloogikaga ning äärmiselt subjektiviseeritud tähendusmaastikuga. Need on need “hämarad” alad, mida igaüks, kes püüab pageda romantilise kunstikäsitluse eest, püüab õigustatult vältida, sest need ei allu objektiviseerimise poole püüdleva analüüsile. ²
Seetõttu ongi ehk parim, mida käesoleval puhul võimalik teha, see, kui püüda võrrelda Lapini tajumehhanismidele tuginevaid struktuuriprintsiipe nende kvaliteetidega, mis on iseloomulikud teatud osale luulele. Siinkirjutaja jaoks asub Suprestaaride seeria kusagil Charles Baudelaire’i ja Juhan Viidingu vahepeal, taasasustades esimeselt laenatud 19. sajandi luulekaanoni ning uurides teise eeskujul peiarlikku keelekasutust.
Üks Baudelaire’i luuletusi kogumikus “Kurja õied” algab nõnda:
Kui soojal sügise õhtul, mõlemad silmad suletud,
Hingan sisse su kuumava rinna hõngu,
Siis näen ma mööduvat õnnelikkusid kaldaid,
Mida pimestab päikese üksluine sädelus; jne.