Leonhard Lapini käesolevat näitust võiks ilma suurema vaevata lugeda kirjanduslikus võtmes – kui teatud laadi luule eriliiki. Mõtlen siinkohal just tema tööde ülesehitust, neid viise, mida on kasutatud teose struktuuri loomisel ning neid mooduseid, mil moel näib autor olevat oma teoste aluseks oleva toormaterjaliga (reproduktsioonid ja pakendid) töötanud. ¹  Siinkohal tundub, et Lapin, kes alustas antud seeriaga juba 1993. aastal ning jätkab seda ilmselt ka tulevikus, kasutab teatud topeltagendi strateegiat. Ühelt poolt sujub ka käesolev seeria võrdlemisi orgaaniliselt ühte “varase Lapiniga” ning ilmselt suuremalt eksimata võime rääkida vormi tasandil konstruktivistist ning tähenduslikul väljal iroonilisest hoiakust kaasaja suhtes, meediakujundite küllastatusest ning popkunstist tuttavast taktikast, kus kogu maailma (kunsti)ajalugu võib käsitleda ammendamatu toormaterjalina. Me võime joonistada isegi paralleeli otse Lapini esimestesse aastatesse ning kunstirühmituse SOUP’69 logoni, mille loomisel interpreteeris autor nii Campbelli kuulsat valmissupi purki kui Andy Warholi poolset tõlgendust.

Teisalt näib, et Lapini loomingut tähistavad peamised märksõnad puudutavad vaid ühte poolt. Kuigi antud vastandus on triviaalne (ja seda triviaalsust on läbi kogu oma loomingu püüdnud paljastada ka Lapin), võiks ometi öelda, et siin on ühendunud kontseptuaalne-konstruktivistlik alge selgelt assotsiatiivse kujundiloogikaga ning äärmiselt subjektiviseeritud tähendusmaastikuga. Need on need “hämarad” alad, mida igaüks, kes püüab pageda romantilise kunstikäsitluse eest, püüab õigustatult vältida, sest need ei allu objektiviseerimise poole püüdleva analüüsile. ²

Seetõttu ongi ehk parim, mida käesoleval puhul võimalik teha, see, kui püüda võrrelda Lapini tajumehhanismidele tuginevaid struktuuriprintsiipe nende kvaliteetidega, mis on iseloomulikud teatud osale luulele. Siinkirjutaja jaoks asub Suprestaaride seeria kusagil Charles Baudelaire’i ja Juhan Viidingu vahepeal, taasasustades esimeselt laenatud 19. sajandi luulekaanoni ning uurides teise eeskujul peiarlikku keelekasutust. 

Üks Baudelaire’i luuletusi kogumikus “Kurja õied” algab nõnda:

Kui soojal sügise õhtul, mõlemad silmad suletud,
Hingan sisse su kuumava rinna hõngu,
Siis näen ma mööduvat õnnelikkusid kaldaid,
Mida pimestab päikese üksluine sädelus; jne.

1  “Luule” ei tohiks siin tähistada mingit romantilist printsiipi, üldmõistet, mis on võtnud endale “ilusa”, “tundelise”, “kunstipärase” autoriõigused ning näib neid mõisteid endiselt okupeerivat. Luule näib säärastes käsitlustes võrduvat “kunstiga” tänu oma tõstetud keelekasutusele ja efektsetele kujunditele, mida on teatud ringkondades harjutud pidama nii luule kui ka laiemalt kogu kunsti pärisosaks.
2  Säärane hämarate alade problemaatika peegeldab seeläbi ka kunstikriitika teatud ühepoolsust. Samas ei tea ma just palju käsitlusi, mis hämaratele, tugeva subjektiivsuslaenguga aladele tungides oleksid suutnud säilitada kaine mõistuse ja huvitavuse, muutumata omakorda kriitiku subjektiivsete muljete reaks või naiivseks õhkamiseks. Seetõttu on ehk paremgi, kui kriitika püüab tegeleda pigem kontseptuaalsete rõhkude tõlgendamisega ning tunnistab, aga ei püüa lahata teostesse kätketud emotsionaalseid tajul põhinevaid autoripositsioone



Tegemist on ilmselt üpris tüüpilise (kuigi erakordse) näitega ülemöödunud sajandi luulekaanonist. Ent just siin näengi üht põhimõttelist sarnasust Lapini visuaalse riimiloomega. Kui Baudelaire annab luuletuse algridadel teada objektiivsest reaalsusest (õhtu on soe, silmad on kinni, ninna tungib kuumava rinna hõng), siis kogu ülejäänud luuletus kirjeldab poeetiliselt autorit tabanud assotsiatsioonide rida. See ilusate võrdkujude traditsioon erineb Lapini visuaalsusprintsiibil kokku seatud kollaažidest vaid sel määral, et Lapin ei püüa oma kujundivalikul olla rõhutatult “tõstetud”, tundlev ja kunsti romantiliseerivale poolusele kippuv.

Tema meetod näib pigem olevat segu sürrealistidest ja popkunstist, meenutades siinsest kunstiajaloost vastetena hoopis kaht fotograafi: Peeter Lauritsa seeriat Valmid ja Herkki-Erich Merila seeriat Bleu. Kuigi ka Lapin lähtub objektiivses reaalsuses asetsevatest objektidest, leiab ta inspiratsiooni pigem kogu kultuurist tema paljususes. Trash ja pornograafilised ülesvõtted, kunstiklassika reprod, lõhnaõlipakendid, religioossed kujundid, vabamüürlaste salasümbolid ja Kennedy näopilt on tema jaoks võrdse tähtsusega toormaterjaliks ja selgemat popkunsti taktikat annab vist välja mõelda. Ent see popkunstile omistatav kontseptuaalne hoiak tungib esile pigem tööde semantilisel väljal, nende tähenduslikul küljel, kui Kennedy näopilt tungib äratuntavalt popilikult rõõmsasse keskkonda, peegeldades nõnda 60ndate tähendussituatsiooni. Sama lugu Botticelliga, kelle Veenuse sünni kõrvale on asetatud kaasaja poolpornograafilised kaadrid.

Vormilisel ülesehitusel näib Lapin järgivat pigem sürrealistlikku meetodit, usaldades silmatorkavalt palju vabade assotsiatsioonide meetodit. See metodoloogia on aegade jooksul kaasa toonud nii tänaseks oma aktuaalsuse kaotanud vormiuuendusi kui ka tõeliselt põnevaid keeleleide. Viimastel puhkudel ei ürita keel enam kirjeldada või tabada nähtuste olemust (mida ehk Baudelaire veel püüdis), vaid tegeleb iseendaga ja iseenda kasutusviisidega. Säärast loogikat (mis lubab tõmmata paralleeli ehk Laabaniga) näib ka Lapin kasutavat. Keel, milles ta kõneleb ehk antud juhul kujundid, mida ta kokku asetab, ei püüdle siiski läbivalt tähenduste kinnistamise poole. Suprestaarid on õigupoolest rida assotsiatiivseid visuaalseid riime, mis peegeldavad riimide loomiseks kasutatud keele teatud omadusi. See omakorda tähendab kahtlemata mängulisust - kergust erinevate sümbolite kokkupanemisel ja ümbermõtestamisel.  

Suprestaaride võlu võiks piirneda Lapini manuaalsete oskuste austamisega. Viisid, mil moel mõned kollaažid kokku on pandud, on visuaalselt väga efektsed ja inspireerivad. Ent teisalt näib, et Lapini seeria võlu näib olevat ka just pidevas põiklemises määratluste eest. Kui öelda selle kohta kontseptuaal-irooniline seeria, siis me ilmselt ei valeta, kuid midagi jääb ka ometi puudu. Ent kui teisalt öelda, et tegemist on puhtalt subjektiivsete assotsiatsioonide reaga, ei ole me vist ka päris õigetel radadel. Ometi näib (ja tundub, on tajuda, võib aimata), et Lapin on seekord teistsugune. Võib-olla isegi isiklikum kui kunagi varem.