Siim-Tanel Annus ehitab maale ja maalidest objekte.

Siim-Tanel Annus teeb käesoleval näitusel mitu tõeliselt suurejoonelist viibet. Esimene ja teine neist viivad meid tagasi tema isiklikku arengulukku, kolmas haarab aga suuruste järele, millest kirjutatu lugemine keset näitusesaali on mõttetu. Aga alustagem algusest.

Aasta on 1974, Eesti ja tegelikult kogu Nõukogude avangardi üks olulisemaid autoreid Tõnis Vint avab ukse ning laseb oma stuudiosse kellegi 14-aastase poisi. See on noor Annus, kes juba niivõrd noorelt on taibanud, et maailm ei koosne ainult sellest, mida meile iga päev räägitakse. Neli aastat Tõnis Vindi juures õppimist annavad iseseisvale vaimule vaid juurde, mitte ei tekita seda. Pole imestada, et 1970ndate keskel räägitakse Annusest kui tõsiseltvõetavast graafikust, kelle abstraktse koega töödest kumavad ikka ja jälle läbi mingid kummalised vertikaalselt kõrguvad vormid. 1980. aastal pälvib Annus oma esimese rahvusvahelise auhinna Rijeka joonistusbiennaalil, kuid see ei suru teda raamidesse: vastupidi. Samal aastal teeb ta oma koduaias esimese tulerituaali, võimsa avalöögi 1980ndatel Eesti kunstis levinud perfomance’itele. Nende olulisima autori tiitli broneerib Annus endale kogu kümnendiks. Oli see täiesti uutele jahimaadele minek või lihtsalt uus tee tajude avardamiseks, maailma paremaks kompamiseks? Pigem ilmselt ikkagi viimast, sest vaevalt võib Annuse kunsti puhul öelda, et need on tööd, kus olulisim on vorm.

Siiski ei maksa mõista valesti: vormiline lahendus on Annusel alati mõõdetud ja elegantne, puhastatud kogemata tehtud liigutustest ja vabastatud juhuslikkusest. Ent see idee, mis kogu Annuse loomingu taga peitub, on niivõrd võimas, niivõrd olemuslik ja ajas kestev, et sunnib suu sulgema. Ent kui püüda kuidagi seda siiski sõnastada, sest sõnastada tuleb, sest muidu oleks tegemist tõepoolest abstraktsionismiga abstraktse vormi enese pärast, millel pole mingeid muid eesmärke peale selle, et osutada iseenda nabale. Ent Annuse algusplatvorm asub piisavalt kõrgel, et mitte püüda seda tabada millegi või kellegi kujutamise kaudu. Idee igaviku harmooniast, sümboolse maailma korrast, haaramatu haaratavusest ja kõigest muust, millest kirjutamine on tõepoolselt naiivne, kuid millest maalimine – nagu näha – võimalik.

Käesoleval näitusel kordab Annus tegelikult paarikümne aasta tagust väljapanekut, kus ta samuti eksponeeris maalidest ehitatud objekte ja maale endeid. Siingi pöörleb Annus rütmilistes sfäärides ning toob siis maalipinna vahetult ruumi, ehitades tuttava torni otse keset saali. See ei ole enam ettevaatlik ruumilisus, mida Annus on siiani taotlenud, kui ta oma töid kivipuruga maalib. See on otsene vaataja ruumi tulemine, tema kaasahaaramine või vähemalt selleks võimaluse pakkumine. Ent nagu kõigi oluliste asjadega, ei ole ka nüüd mõtet niisama lipsu lõdvaks lasta ja ringi patseerida. Võtke aega. Veetke näiteks siin näitusel iga maaliga kümme minutit.

Igaviku kõrval on see ju tühine aeg?