Kahe kunstniku ühisnäitusel räägitakse argisest, kuid olulisest.

Mari Roosvalt ja Mara Koppel ei jaga oma töödes näiliselt mingit ühisosa. Esimene jätkab oma maalides viimastel aastatel alustatud sarja, kus fotografeeritud detail uputatakse värvimöllu. Teine seevastu jaotab kogu maalipinna selgelt üksteisest eraldatud paneelideks ning ei luba endale mingeid ekspressiivseid kõrvalekaldeid. Ent see kõik on vaid tehniline piirijoon, kuna tuumne südamik on Roosvaltil ja Koppelil selgelt ühine. Veelgi enam: võib oletada, et see “tuumne südamik” ei ole mitte niivõrd tehniline, kuivõrd sisuline ehk Roosvalt ja Koppel jagavad ühist sõnumit.

Eelkõige tuleb kahe autori käekirja sarnasus välja siis, kui vaadata nende töömeetodeid. Nii Roosvalt kui Koppel on noppinud neid ümbritsevast argielust teatud kindlaid motiive, situatsioone, vaatenurki, positsioone. See ei ole lihtsalt “argieluliste hetkede” valimine seetõttu, et need hetked kuuluvad igapäeva, seega traditsioonis “mittepoeetilisse” valdkonda. Nii Roosvalt, ent eriti Koppel on hoolikalt valinud, mida nad igapäevamelust välja enda lõuendeile tõstavad.

Mari Roosvalt puhul on selleks arvatult teatud lõiked linnamiljööst. Viimastel aastatel korduvalt Soomes ja Rootsis maju ja sildu pildistamas käinud Roosvalt on käesolevas seerias ometi erinev. Veneetsiast on kunstnik kaasa toonud kõigest mõned selgelt linna füüsilisele kehale kuuluvad atribuudid: mõned aknad, mõned kardinad, mõned vitraažid. Ent maailmaajaloo ühes suurlinnas ning kunstiajaloo vaieldamatus tulipunktis on Roosvalti tabanud ootamatult ka hoog näha linnas abstraktseid kujundeid. Rootsi ja Soome mõjudel valminud töödest tuttavad heledad ja kergelt nostalgilis-romantilised toonid on järsku muutunud teravateks ning jõulisteks väljaastumisteks. Eriti üllatav on selles kontekstis “Fraas XI”, mis kohati liigub hipilikult rõõmsaid meeleolusid mööda. Roosvalti seeria on siin edasi arenenud, tema maalijakäekiri on täiendunud tugevamate kontrastidega, tema sõnum saanud aga juurde mingid kummaliselt optimistlikud meeleolud.

Mara Koppel on Roosvaltist tunduvalt lakoonilisem, tema keelekasutus on tagasihoidlik ja mõõdetud. Tema seeria “Side” on selgelt üles ehitatud kontseptuaalne tervik, ideekeskne ja südamlik korralik. Koppel fokusseerib oma pilgu viiele erinevale hetkele, kus inimkäsi puudutab teist objekti. Me ei näe kordagi inimest, kõik käed on anonüümsed ja võivad kuuluda ükskõik kellele. Ka Teile. Hetked, mida Koppel kujutab, on tõeliselt argised: me võime näha neid kontserdil või lennujaamas, zoopargis või sünnitusmajas. Ja ometi. Ja ometi on nii, et lihtne žest väljendab Koppeli maalil sada korda enam kui siinne sõnavaht. Ema käsi libisemas üle lapseootel naise kõhu, muusiku käsi sirutumas klaveri poole, kaks põimitud kätt palveks kokku kootud. Mis siin enam. Asi selge. Sõnu pole vaja, sest sõnu lihtsalt pole.