Laurentsius on öelnud, et talle meeldib maalida süsteemis L, M, S — suur, keskmine ja väike, tähistamaks sisemängu, mis määrab nii tuleva teose formaadi kui selle kunstitehnilise ja sisulise lähenemise. Laurentsiuse loomingut siinkohal formaadipõhiliselt mõõtes tuleks lisaks nimetada ka tema hiiglaslikku XL-i ning miniatuurset XS-i, millest teda tundvale publikule meenuvad maksimaliseeritud lähivaateis stiilselt sisustiihilised portreed, väikesed personifitseeritud puuviljad või loodusminatuurid baroksetes hiigelraamides.

“Kui oled mõnda aega maalinud peaasjalikult suuri pilte, on tõeliselt mõnus teha vahelduseks üks väikeste maalide näitus. Väikesel formaadil on lihtsam riskida, katsetada, proovida uusi tehnilisi võtteid, seada ennast igatpidi valmis  maalimaks jälle mõnda aega enamasti suuri pilte,” kirjeldab kunstnik.

Sisult on Laurentsiuse näitus Hausis aga jätk kunstniku seitsme aasta tagusele maaliseeriale tinglike lumemeestega,  kus üksik kolmpallfiguur toimib vihjeliselt  maastikule viitaval või siis peaaegu abstraktsel taustal. Väikeseformaadiline maal tekitab sissevaatel suure ja ruumitu ruumi aistingu, kus vormilt märgiline peategelane on pigem haaratav mõttena, kui materiaalse olendina, otsekui kõneledes määratud ja määramatu reaalsuse hoomamatust kooseksisteerimisest. 

Laurentsiuse loomingu rõhutatult läbivaks tunnuseks on tema alatine maalitehniline peenus, millele kunstnik läheneb omaenese aritmeetikaga, sidudes akadeemilise ja kaasaegse maalivõtestiku, kus prevaleerib kontseptsioon. Kontseptuaalne maalikunst, segatud pop elementidega, on meie 1990ndate kunstnike põlvkonnale laiemalt omane, kus Laurentsiusel on teenitult respekteeritud positsioon ja fenomenaalselt eristuv kunstnikukäekiri.  Pealtnäha isiklike ja intiimsete loomekaemuste foonil on Laurentsius tegelenud kunstiküsimuste lahtimõtestamisega laiemalt, puudutades ka kitši ja kõrgkunsti suhteid või tsiteerides modernse kunsti ajalugu, saades inspiratsiooni kas Ameerika tuntud fotograafilt Robert Mapplethorphe’ilt (1946-1989) või spetsiifilise skulptorikäekirjaga inglise kunstnikult Henry Moore’ilt (1898–1986).

Laurentsiuse looming on väljapeetud stiili, ruumi ja kompositsiooni aritmeetikaga peenetundeliselt isikupärane maailmafilosoofia. Suhtlus tema teostega on esteetiliselt nauditav intellektuaalne protsess, köitvalt mitmekihiline vestlus, pikitud kunstnikuomase vaikse huumoriga. 

Laurentsius, kodanikunimega Lauri Sillak (1969) omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, näitustel esineb aktiivselt alates 1993. aastast. Ta on tegutsenud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas alates 2000. aastast ning on pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe medali 1999. aastal. Laurentsiuse teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides ning need on aukohal ka erakollektsioonides nii kodu- kui välismaal.

Tekst: Kuraator Piia Ausman