Paul Allik oli 1960. aastatel Tartu Kunstikoolis kunagise pallaslase Alfred Kongo õpilane. Alliku enda loominguski on teatud „pallaslik“ distsipliin, oskuste lihvimine ja nende pidev arendamine. Alliku stilistika oli mitmekesine, tema loomingupärandist leiab nii realistlikke kui ka abstraktseid motiive, maale ja joonistusi. Allik töötas välja isikupärase, muljetepõhise maalilaadi, kus pintslijoon loob õhulisi, värvidega koos liikuvaid ja musikaalseid kompositsioone, mille alatoon on enamasti opimistlikus koloriidis. Olulist rolli omavad tema loomingus aktimaalid, loodusvaated ja natüürmordid, kus autorile hingelähedased figuurid, vaated ja esemed teavitavad ümbritsevat ruumi oma energeetilisest kohalolust. Alliku tihti traditsioonilist süžeed tasakaalustab vabam ja mittetraditsiooniline käsitlus. Ta oli suurepäraste tehniliste oskustega maalija, kes end pidevalt ja töökalt joonistamisega vormis hoidis, et lõuendil mitte eksida või pigem, et mitte kammitsetud olla. Allikule on iseloomulik eriline tehniline vabadus, kus kunstnik ennastunustavalt maalib, nii et teosel puudub nähtav kalkulatsioon kompositsiooni või proportsiooni rütmi õigsuse osas. Tema jaoks oli selline töötamine hea kunsti loomise ainuvõimalik viis ja väga oluline isiklik saavutus. Alliku karjäär ulatub estraadilauljast 1970-ndatel Eesti Kunstnike Liidu juhatuseni 1990. aastatel.