Valdur Ohaka loomingulise pärandi hindamist on ümbritsenud vastuolud ning tema tähtsust Eesti kaasaegse kunsti tekkeloos ning maalikunsti uuendamises on hakatud rohkem rõhutama alles viimasel kümnendil. Nn. “Tartu sõpruskonna” liikmena ning Ülo Soosteri ilmselt parima sõbra ning mõttekaaslasena oli Ohakas alates 1950ndate lõpust üks eesti kunsti üldilme otsustavaid muutjaid. Ohaka õpingud endises “Pallases” olid vaevalt jõudnud lõppeda, kui ta arreteeriti ning saadeti seitsmeks aastaks asumisele. Pärast naasmist kujunes temast kiiresti üks võtmekujusid Tartus endiste õpingukaaslaste poolt moodustatud kindlate raamideta “rühmituses”, mille ühisnäitust 1960. aastal loetakse Eesti moodsa kunsti ajaloo oluliseks tähiseks. Ohaka looming võitis üha enam tähelepanu just oma vormiuuenduslike katsetuste tõttu ning ootamatute pöörete tõttu võinuks teda võrrelda endise õpetaja Elmar Kitsega. Nii sulandas Ohakas enda töödesse abstraktsionismi, kubismi, aga ka sürrealismi ning fovismi kogemused. Tegelikkuse tõetruu peegeldamise asemel huvitasid teda juba ammu hoopis rohkem värvide ning vormide testimised ning nende omavaheliste suhete järelekatsumised ja ümbertõstmised.