Peet Aren 1889–1970 Maastik. 1927

Peet Aren oli 1927. aastaks jõudnud parimasse loomeikka. Tema haridus oli sajandi algusele tüüpiliselt kulgenud Peterburis, Viinis ja Münchenis. Sõja-aastatesse jäi mitmeaastane vangistus ja vabanemine ning kodumaale naasmine. Kohe 1920ndatel kutsuti Aren ka õppejõuks ning “Maastiku” valmimisajal töötas kunstnik tema jaoks ainuvõimalikus kohas - “Pallases”. Tema varane looming oli mitmekesine ja viljakas, uurides läbi maalikunsti kõige erinevamaid võimalusi. 1920ndate keskpaigas teatakse Arenit kui üht Eesti kunstiloo suurimat katsetajat, ent kümnendi keskel valmisid vähesed maastikud, kus kunstnik oli korraga rahunenud, siiras ja südamlik. Maali valmimisajaks 1927. aastaks nimetatakse Arenit tavaliselt teravate kriitikute poolt “nimekaks meheks”, “üldtunnustet kunstnikuks” ja “näituse selgrooks” (Rasmus Kangro-Pool, Hanno Kompus). Samal aastal asub Aren täitma Eesti läbi aegade üht suurimat tellimust, kahte kaheksa meetri pikkust pannood Balti jaama. Võib ilmselt julgelt öelda, et 1927. aastal oli Peet Aren oma võimete tipul. Ja tõepoolest - ka kunstiteadlaste sõnul olid Areni “maaliloomingu kõrgaeg 1920ndad aastad” (Hilja Jõgi). Kümnendi esimene pool kuulus ekspressionismile, deformatsioonile ja ärevatele tunnetele. "Maastik" on omakorda selle filigraanne ning ootamatu vastukaal.
Töö restaureerimise ja põhjaliku uurimise käigus selgitati välja, et "Maastiku" all asub alusmaalinguna hobusel ratsutava inimese figuur. Ent põhjalikkuse poolest tuntud Aren ei jäänud tööga rahule, ta otsustas veel kord proovida, katsetada teema ja lähenemisega, mis kõige südamelähedasem. Areni varase loomingu äärmist nappust teades on tegemist tõelise rariteediga. Ka 1920ndate tööde üldpildis moodustab "Maastik" just oma teemavaliku poolest haruldase väljavõtte. Toonasest ajast kõneldes mainitakse kümnendialguse ekspressionistliku loomingu kõrval veel natüürmorte, aga ka näiteks Tartu vaateid ja figuraalkompositsioone.
"Maastikus" on Areni loomingu varasem nurgelisus ja ägedus taandunud, andes teed äärmiselt elurõõmsale maastikuvaatele. Värvivaliku rafineerituse kaudu on Aren saavutanud ka Eesti maastikumaali võimsat traditsiooni arvestades silmatorkava tulemuse. Kui Konrad Mäe maastike võlu tulenes improviseerimisvabadusest, värvimöllu andmisest lühikeste närviliste pintslilöökidega, siis Aren on tunduvalt väljapeetum. Pintsel liigub künkal seisva Areni käes mõõduka rahuga, pikalt ja sujuvalt. Värvid antakse "Maastikus" edasi suurte pindadena, kuid ükski ei hakka teise arvelt domineerima. Erinevate alade omavaheline klapitamine, unustamata samas mõjuvust tõstvat ruumi organiseerimist annab selget tunnistust, et Aren on lihtsalt istunud ühel künkal ja teinud seda, mida ta kõige paremini oskas - maalinud.