Peet Aren 1889–1970 Toompea loss. 1948

All vasakul: P.AREN. 48.

Kõigest mõned aastad pärast Eestist lahkumist on Peet Aren hakanud – nagu mitmed väliseesti autorid – maalima mälu järgi kodumaa olulisi motiive. Sellest kumab igatsuslikkust, aga ka soovi jäädvustada peaaegu fotograafilise täpsusega miski, mis varem oli igapäevane, kuid nüüd on muutunud ligipääsmatuks. Saksamaal paguluses elades tähendas selle maali vaatamine mitte ainult meeldetuletust, vaid ka emotsionaalset tuge ning vastupidavust. Maal on mälestuslik, Aren on tagasi liikunud 1930ndatesse, torni on tõmmatud sinimustvalge ning kogu teosest õhkub optimismi ja rõõmu – kõike seda, mida Aren ise vaevalt paguluses olles tundis.