EESTI KUNSTIKLASSIKA, I OSA

Meie oluline Lõuna-Eesti – kunstis

Lõuna-Eesti on olnud 20. sajandi jooksul oluline allikas siinsele kunstiajaloole. Hämmastavalt paljud autorid on seal sündinud ja kasvanud: nimetagem kasvõi tänavusest oksjonivalikust Konrad Mägi, Elmar Kitse, Eduard Ole, Ants Murakinit, Aleksander Vardit, Lepo Mikkot, Juhan Püttseppa, Endel Kõksi, Jaan Koorti ja teisi. Kunagi ütles Friedebert Tuglas – kes muide oli Lõuna-Eestis sündinud – midagi säärast, et Eesti põhjaosast tulevad pragmaatikud, aga lõuna poolt lüürikud. Säärast üldistust on muidugi väga keeruline teha, kuid Lõuna-Eesti jälg meie kunstiloos on vaieldamatu.

Teiselt poolt on Lõuna-Eesti kohal veel ühes mõttes: nimelt on teda väga palju kujutatud. Tartu oli paljude jaoks õppimis- ja kodulinn, kuid Võrumaa kuplid, Viljandimaa järved ja nii edasi olid maaliliselt alati autorite jaoks väga huvitavad.

Erinevad teised Eesti paigad

On huvitav märgata, kuidas Eesti vanemas kunstiloos olid mõned paigad maalitumad kui teised. See sõltus nii kunstnike päritolust kui ka ilmselt paikade “maalilisusest” ning ühel hetkel ka traditsioonist: kui mingit paika oli hakatud maalima, siis naasid sinna teisedki. Heaks näiteks on Johannes Võerahansu maalimisretked Saaremaale, kus ta jätkas paarkümmend aastat varem toimunud Konrad Mägi retki. Richard Uutmaa maalis põhjarannikul sel põhjusel, et see oli tema kodukant, aga Herman Talvik oli Viljandis kõigest ühe aasta – kuid ikkagi maalis. Võib märgata ka geograafilist muutust: kui enne teist maailmasõda keskenduti väga palju Lõuna-Eestile, siis pärast sõda ilmusid lõuenditele ka Tallinna-lähedased paigad.

Ikka see Tallinn

Tallinn kujunes eriti pärast teist maailmasõda, mil kunstnikud siia kolisid, vägagi maalitud linnaks. Samas torkab silma, et Tallinnat kujutades ei soovitud kujutada moodsat arenevat linna, vaid keskenduti peamiselt vanalinnale või siis hoopis agulitele. Dünaamika asemel on romantilisus, tehnoloogia asemel traditsioonid. See on üks Eesti autoritele ilmselt tüüpilisi lähenemisi: neid on alati huvitanud pigem minevik, salapära ja romantika kui tulevik, pragmaatika ja modernsus.

Alati meie sadam ja meri

Eesti maalikunsti üheks eripäraks võib ehk lugeda sadamamotiivide rohkust. Riikides, kus merepiiri pole, säärast ajalugu ei ole. Sealjuures on hämmastav, et sadamaid maaliti ka siis, kui mereäär avalikkuse jaoks nõukogude võimu poolt suleti ning merendustraditsioone vaikselt suretama hakati – siis muutus sadamate maalimine mõnes mõttes ka väikeseks vastupanuks, mineviku alleshoidmiseks. Mereäär on samas aga kunstnikke alati võlunud. See on tsoon, kus meri ja maa saavad kokku – veidi mõistatuslik, paeluv ja salapärane.

Meie oluline Ants Laikmaa

Ants Laikmaa tähtsus Eesti kunstiloos oli haruline. Ühelt poolt mõjutas ta 20. sajandi esimesel poolel oma organiseerimistega ja eriti õpetajatööga. Tema ateljeekoolis käisid väga paljud ka siinsel oksjonil olevad autorid: Johannes Lustbergist ja Lembit Nõmmeotsast kuni Nikolai Kullini. Teiselt poolt mõjutas aga muidugi tema kunst. Olev Subbi on öelnud, et Laikmaa oli Euroopa üks olulisemaid pastellimaalijaid. Pastellist sai Laikmaa tehnika, enamik tema töid on sel moel valminud. Nende sulavad jooned, pehmed värvid ja romantiline energia olid kooskõlas Laikmaa avatud ja emotsionaalse natuuriga. Eriti silmatorkav oli Laikmaa portreeloomingus, kuna valmisid arvukad psühholoogiliselt täpsed ja sügavuti minevad portreed, ent ka tema reisimuljetel põhinevad nn rännupildid on tänaseks Eesti kunstiajaloo klassika.

Eesti sõnumid

Poliitilisus ei ole 20. sajandi jooksul olnud eriti Eesti kunstnike huviorbiidis. Kaasaega kommenteeritakse harva, ajaloolisi sündmusi maalitakse pigem vastutahtsi, poliitilisi seisukohavõtte ei teha. Ent samas ei tähenda see, et teatud meelsusi ei oleks siiski väljendatud. 19. sajandi lõpus rahvusliku ärkamisajal oli paljude autorite – muide, ennekõike baltisakslaste, aga ka nt Ants Laikmaa – eesmärgiks anda esmalt eestlasele üldse nägu. Tuua ta välja pimedusest oma lõuendile ja öelda: selline ta on, siin ta on. Siis juba eesmärgid suurenesid, kunstiajalukku tuli Kalevipoja mütoloogia, mis lõi ja rõhutas ühist minevikku ning mineviku kaudu ühist tulevikku. Maaliti Kalevipoega, aga mõeldi Eesti iseseisvuse peale. Nõukogude ajal pidid poliitilised sõnumid end muidugi hoolikalt peitma, kuid aeg-ajalt suudeti seda siiski teha, kujutades näiteks meie iseolemise seisukohast olulisi ajaloolisi karaktereid.

Teerajajad - Koort ja Viies

Teksti autor: Pekka Erelt 

Jaan Koort (1883-1935) ja Edgar Viies (1931-2006) on 20. sajandi eesti skulptuuri kaks suurnime. Koorti peetakse meie modernismi esimese põlvkonna silmapaistvaimaks kujuriks, Viiest aga sõjajärgse modernismi säravaimaks esindajaks. Mõlemad tõid kaasa murrangu eesti skulptuuris, Koort seni valitsenud akademistlikus ja Viies sotsrealistlikus vormikultuuris. Mõlemad võtsid eesti skulptuuris kasutusele uued materjalid, Koort basaldi ja graniidi, Viies aga alumiiniumi ja keevitatud raua. Mõlemal on ka ikooniline skulptuur avalikus linnaruumis – Koortil „Metskits” Nunne tänaval, Viiesel „Merineid” Viru Keskuse kõrval.

Koort ja Viies olid üksikõndijad. Kunstiteadlane Juta Kivimäe on Koorti tabavalt iseloomustanud kui meest, kes kivile kuidagi ära ei mahtunud. Teda ei kutsutud Pallase ühingu liikmeks ega pakutud ka õppejõu kohta Pallase kunstikoolis. Koort võitles käredal moel siinse vaimse piiratuse vastu, ent see oli võitlus tuuleveskitega. Ta pages ängi eest kevadel 1927 Austraaliasse, ent naasis juba kolme kuu pärast. „Kunst Eestis on täiesti ülearune, järelikult on ka kunstnik ülearune inimene,” ütles ta septembris 1930. Otsekohese ütlemisega Koortil polnud lootustki siinsete rahajagajate heasoovlikkusele. Aastatel 1932–34 ei antud talle kulkast stipendiume ega ostetud tema töid. 1934. aastal lahkus Koort taas Eestist, seekord Venemaale Gželi keraamikatehase kunstilise juhi kohale, kus ta juba järgmisel aastal kopsupõletikku suri.

Kivile ei tahtnud ära mahtuda ka Viies, skulptor ja tema looming ei leidnud siin mõistmist. 1969. aastal öeldi Viiesele otse näkku: „Su kunst ei kuulu siia!“ Nähes, et tal puudub kodumaal tulevik, astus kunstnik pretsedenditu sammu. Sama aasta detsembri algul sõitis ta ühes abikaasaga Moskvasse ning viis N Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Aleksei Kossõginile palvekirja. Viies soovis Nõukogude Liidust lahkuda, mis muidugi ei õnnestunud ja tõi kunstnikule kaela paksu pahandust.

Koort põlgas akademismi, mis oli tema arust vaid pilkamist väärt. „Esimene samm oli akadeemilisest koolist lahti ütelda, traditsioonide, morali, altruismuse üle kunstis hirvitada. Impressionismus see oli kõik, kõik elu viis impressioni alla. Ma ei otsinud ei sentimenti, ei vormi; muljend, see oli kõik. Teine periood oli dünaamika, vorm, sellest olen üle jõudnud. Mina otsisin jõudu tormist, elust, kõik oli elu jõud,” kirjutas Koort enda kohta.

Viiesele ei läinud korda ei sotsrealism ega Pallase traditsioonid. „Meil käibinud trendid on jätnud mind jahedaks,“ ütles Viies suvel 2002. Teda haaras tehnika ajastu, vaimusilmas nägi ta oma skulptuure-metallkonstruktsioone mitmekümne meetri kõrgustena, ümbritsetud teras- ja klaasmajadest. „Meile on määratud elada suurte kiiruste, voolujooneliseks transformeerunud liiklusvahendite, tiivuliste masinate ajastul. /---/ alumiinium kui moodsam materjal pidi rõhutama tehnika ajastu ühte tunnust.“

On sümboolne, et Jaan Koorti monumendi Kadrioru pargis tegi just Edgar Viies. Kaks suurt meistrit nii kohtusidki.

Meie igikestev töötegemine

Töö kujutamine on olnud üks teema, mis ühendab enne- ja pärastsõjaaegset kunsti. Sellel on olnud erinevaid põhjuseid. Eriti sageli kujutatakse põllutöid ja ühelt poolt võiks põhjendada seda isiklikult: kunstnikud olid sageli maal sündinud ja kasvanud, nende jaoks olid maatööd tuttavad. Teiselt poolt olid põhjused ka poliitilised: eriti 1930ndatel, aga ka 1940ndatel soositi võimude poolt töötava inimese kujutamist. Töötegemist on seejuures nähtud mitte koormavana, vaid pigem idüllilisena: rõhutatakse inimese ja looduse ühtekuulumist, teosed on maalilised ja õhulised, isegi siis kui inimesed põletavad alet või vedurid tossavad.

Talve vähene puudutus kunstis

Eestis on justkui neli aastaaega, ent maalikunstis kohtame peamiselt suve, mingil määral ka kevadet, kuid talv on suuresti unustatud. Kuna Eesti maalikunsti tuumas on huvitundmine värvi vastu, siis valge lumevaabaga kaetud maastik ei ole pakkunud ilmselt piisavalt võimalusi värviga töötamiseks. Samas on mõned kunstnikud leidnud talve vaikuses ja lumevalguse nüanssides endale huvitavaid väljakutseid, millega töötada. Lumele langevad varjud, teistmoodi valgus, talvine vakatus – see kõik on paelunud autoreid, kujutades mitte ainult talve välist vormi, vaid ka meeleolusid ja atmosfääri.

Meie oma isemoodi Maastik

Maastiku kujutamine on kahtlemata olnud Eesti maalikunsti üheks olulisemaks teljeks. Tänasel ajastul on säärane looduslähedus eriti kõnekas, seda enam, et Eesti autorid ei vaadanud reeglina maastikku distantsilt ilusa tapeedina, vaid tajusid looduse sisemisi rütme ja dünaamikaid ning proovisid neid kõrvalseisjana edasi anda. Kui rääkida aga maastikust, mitte laiemalt loodusest, siis näeme, et motiivide menüü on päris ulatuslik: jõekäärud, mäeseljandikud, järvesilmad, vaated avanemas künkalt või siis teeotsalt. Maastike kujutamine on kandnud endas ka eesmärki väljendada kodutunnet, luua kujutlus “kodust” kui säärasest, mis on seotud mitte niivõrd linnaga, vaid just maastikuga.

Eesti kunstnikud töötamas välismaal

20. sajandi esimesel poolel töötasid meie kunstnikud väga palju välisriikides. See polnud mugavusvalik: sageli nälgiti ja oldi kodutud, kuid kuude ja aastate kaupa oldi siiski mujal. Kunstnikke paelusid teistsugused maastikud ja motiivid, aga lahkumise põhjuseid oli palju: soov saada kontakti Euroopa kunstiajalooga, kogeda teistsugust valgust, avardada enda mõtteruumi, teha midagi, mida eelnevad paikselt elanud põlvkonnad kunagi teha ei saanud ja nii edasi. Sihtkohti ei olnud aga sugugi palju. Ei käidud üle kogu maailma, vaid siiski peamiselt Euroopas, ja siingi mitte üle kogu mandri, vaid eelistati Itaaliat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Norrat. Pärast teist maailmasõda tulid juba teistsugused ja poolsunnitud valikud: pagulasautorid töötasid riikides, kuhu saatus oli nad paisanud.

Idülli otsinguil ja hetkeis

Eesti kunstiajalugu on olnud teise maailmasõja eel üpris mehelik, kuna enamik autoreid olid meesterahvad. Samas on kunst olnud väga idülliline, harmooniat otsiv, romantikat ja sentimentaalsust armastav. Idülli nähti ka igapäevastes motiivides: töötegemises, lillekimbus, päikesevalgusega ülevalatud maastikus, lambakarjas, kaugusesse avanevas perspektiivis. Maaliliselt oldi samas summutatud, värvid on pigem tagasihoidlikud, ei minda ilutsema, vaid imetlema. Säärane kiindumus argielu poeesia vastu jätkus ka sajandi teisel poolel.