Lust, kas liiast või oluline

Kunstil on mitmeid eesmärke, kuid kahtlemata on osa kunstist mõeldud naudinguks – ning osa kunstist soovib ka kujutada naudinguid. Eesti vanemas kunstis on selliseid hoovuseid pigem napilt. Inimesed teevad tööd, elu on tõsine, parimal juhul natuke poeetiline. Pärastsõjaaegses kunstis seevastu on tunduvalt mängulisemaid ja pingevabamaid hoiakuid. Kuna elu oli läinud praktilises mõttes veidi lihtsamaks, kuid poliitilises mõttes keerulisemaks, siis on raske rõõmu allikat täpsemalt määratleda. Küll aga torkab silma, et antud peatükis on seitsmest teosest viie autorid välismaal elavad eestlased, üks (Valerian Loik) oli nõukogude korra ajal ametlike normidega kooskõlas töötav autor ja üks (Valdur Ohakas) endine poliitvang. Välismaal elanute puhul on mängulisuse allikas aga ehk isegi mitte hingeline – pagulase hingevaevad võivad olla väga suured –, vaid kunstilised. Kaanonitest ja kunstilistest normidest palju vabamas ühiskonnas oli ehk kergem luua lõbusamat kunsti. Loik võis tunda end niigi turvaliselt, aga Ohakas oli sedavõrd pulbitseva natuuriga, et ilmselt isegi ei hoolinud sellest, mida keegi pidas korrektseks ja mida mitte.

Hetk iseendale ja teile

“Olen inimene, kes on eluga rahul,” ütles Viktor Karrus kunagi. “See tunne on andnud põhja mu senisele loomingule; usun, et sellest jätkub edaspidisekski.” Tänane kunstiloogika on sageli säärane, et teosed valmivad konkreetseid näituseid või projekte silmas pidades. Muidugi tehakse ka töid, mille puhul pole vähemalt esialgu selge, mis neist edasi saab. Ent tundub, et varem maalisid kunstnikud sageli ka lihtsalt niisama enda rõõmuks. Vaimustusid millestki, või tahtsid kätt soojas hoida, või olid muud põhjused, aga igatahes tehti töid, mis pidid rõõmustama iseenda südant, olid intiimsed, pärinesid kunstniku lähikonnast või jätkasid seda, mida autorid olid kogu aeg aastaid või isegi aastakümneid teinud, soovimata kuhugi tingimata välja või edasi murda.

Modernist – Henn Roode 100

Sel aastal on Henn Roode 100. sünniaastapäev. Ta sündis 1924. aastal Tallinnas ning 1940ndatel asus õppima endises Pallase kunstikoolis, kus koos kaasõpilastega oli vaimustunud ennekõike Elmar Kitse loomingust. Tihedalt käidi koos kohvikutes, arutati, unistati Pariisist – kuni tema ja ta kaaslased arreteeriti, süüdistati plaanis kaaperdada lennuk ning põgeneda Prantsusmaale, ja viidi vangilaagrisse. Nõukogude ajal märgiti Roode kohta ühes kataloogis selle kohta napilt: “Mõningaiks aastaiks katkenud õppetöö.” Kui ta Siberist naases, oli ta juba 32-aastane. Sarnaselt näiteks Olev Subbile ei kõnelenud ka Roode oma vangilaagri aastatest – avalikult niikuinii mitte, aga ka omade keskel pigem mitte. Tahtis edasi liikuda, lõpetaski 1959. aastal kunstiinstituudi, kuid maalikunstnikuna sai töötada vaid 15 aastat. Kaks aastat pärast oma õpetaja Elmar Kitse lahkumist suri Roode raskesse haigusesse.

Roodest kujunes 1960ndate üks olulisemaid autoreid. Ta ei mõjutanud ehk üldist näitusepilti, seal olid teised staarid, kuid kunstiringkondades oli ta vaieldamatu autoriteet nii oma isikuomaduste kui kunstiliste otsingute poolest. Analüüsivalt maalides otsis Roode midagi, mida ta oma märkmetes kirjeldas sõnadega “tõde” ja “absoluut”. “Nähtuste olemusse tungides kõrvaldab kunstnik katteid mitte ainult inimnägudelt, vaid ka esemetelt. Ta liigendab, lõhestab ja tükeldab vorme ning ühendab nad seejärel taas, et demonstreerida vaataja ees nähtava maailma ühtsust,” kirjutab Ninel Ziterova. Roode ei unustanud kunagi värvi mõju, kuid vormikäsitlus oli tema jaoks samavõrd oluline. Temaatiliselt uuris ta nii linna kui merd, nii vaikelusid kui inimest, lõi portreesid ja inimesi jaaniõhtul ning jõudis ka abstraktsionismi.

Unenäolised tõlgendused

Sürrealism, fantastika, unenäod, sümbolid ja nii edasi imbusid Eesti kunsti mitte plahvatusega, vaid tasapisi. Mingil määral oli neid alati, juba Konrad Mägi või Oskar Kallise jaoks ei olnud silmaga nähtav ja mõistusega tajutav reaalsus piisav. Vabama tee said säärased lähenemised aga siiski pärast teist maailmasõda, mil kõikvõimalikud ranged kaanonid pihustusid ja reeglite osakaal vähenes. Tõsi, nõukogulikud normid jälgisid endiselt kullipilguga toimuvat, mistõttu näeme alates 1980ndate keskpaigast sääraste teoste osakaalu tõusu. Siiski ei peaks ehk sürrealismi ja fantastika esiletõusu seostama niivõrd ajalooliliste murranguhetkedega, vaid autorite isiklike plaanidega. Sealjuures on huvitav märgata, et mitmed autorid mitte ei alustanud kummaliselt seletamatute maailmadega, vaid jõudsid sinna alles pärast seda, kui olid esmalt tegelenud ja enda jaoks ammendanud pärismaailma võimalused.

Otsingulised geometriseerijad

Geometriseerimisest, vormide liigendamise ja mahtude lõhestamine sai 1920ndatel rahvusvahelise kubismi järellainetuses siinse kunsti ilmselt reljeefseim avangardne suund. Toona ei võetud seda just ülearu hästi vastu, tundus liialt radikaalne, kuid hiljem imbus geometriseerimine märkamatult tagasi. Veidi leebemal kujul, vorme pigem stiliseerides ja täielikust kubismist hoidudes, geomeetrilisi kujundeid abstraktsesse konteksti paigutades ning ruute ja kolmnurki huvitavate vormidena käsitledes, mitte silmale nähtavat maailma ruutudeks ja kolmnurkadeks lahustav. Kõige erinevamad autorid väliseestlastest noorte tudengiteni, nn poolametlikest autoritest endiste pallaslasteni tundsid huvi, mis juhtub, kui maali defineerivaks elemendiks saab geomeetria.

90ndate kunsti rõõmu mitu palet

1990ndad oli pöörane ja kordumatu ajajärk, mil väga palju uueneti, kuid ennekõike hargneti. Paralleelselt toimus väga palju erinevaid arenguid ja mullistusi, mindi väga erinevates suundades, klassikalised laadid olid kõrvuti täiesti uute lahendustega. See oli ajastu, mil peavool hargnes ajajärgu deltas kümneteks alavooludeks ning huvi tunti kõige vastu. Oli autoreid, kes muutsid oma seniseid lähenemisi kardinaalselt ja siis oli neid, kes jäid endiste liistude juurde või soovisid lisada vaid mõne uue nüansi. Nii vormiliselt kui motiivide valiku poolest oli too kümnend erakordselt kirju: abstraktsionism ja romantiline realism, aktid ja kollaažid, uued tehnikad ja vana hea pintslikiri, elurõõm ja pinged – kõik oli olemas ja üheaegselt.

Moodsad kunsti klassikud

Moodne kunst justkui välistab klassikuks olemise, kuid samas kujunevad teatud avangardistidest siiski aja jooksul ajalooraamatute püsikangelased. Käesolevas valikus on esindatud autorid, kes mõned on olnud aastakümned truud kunagi leitud põhilahendustele, teised jällegi on alustanud pea iga paari aasta tagant uut loometsüklit. Siin on nii tudengiaegseid katsetusi kui ka juba pensionäride mõtisklusi ajaloo üle, nii irooniat kui kontseptuaalsust, nii looduse kaasaegset käsitlemist kui ka abstraktseid rütme. Kui klassikuks saamine eeldab justkui teatud valemeid, siis moodsa kunsti puhul kehtivad tõesti vaid väga vähesed reeglid – teos peab olema veendunud, omas laadis lõpuni viidud, ebalemine ja kompromisside tegemine või poolele teele jäämine ei ole sama, mis kunstiline katsetus, kus proovitakse uusi lähenemisi, uusi vorme, olemata lõpuni kindel, kuhu see kõik kunagi viib. Küll ta kuhugi ikka viib.

Eesti naised kunstnikena

Eesti naiste tugevam tulemine kunstiajalukku algas paraku alles pärast teist maailmasõda. Loomulikult oli neid juba varem: Pallase nimekirjades on neid vahel meestega peaaegu pooleks, kuid ühiskondlikud mudelid ja ajastu normid, lisaks ka muud põhjused ei soosinud naiste edasist töötamist kunstnikena. Enamik kadus ajaloo areenilt ja nõnda erines Eesti väga tugevalt näiteks Põhjamaade kunstist, kus juba 19. sajandi lõpul tegutses palju naisautoreid – ja sel põhjusel peame ajalukku tagasi vaadates endiselt rääkima eraldi “naisautoritest” ning nende sugu esile tõstma, kuna pimedus on olnud liialt pikalt.

Seetõttu algab ka käesolev valik alles 1940ndatest ning Olga Terrist. Kui libistada pilk üle hilisemate kümnendite, siis märkame, et mitmed autorid ei soovinudki kunstimaailma võimumängudega tegeleda ning pühendusi selle asemel olulisimale: kunstile. Ann Audova või Kaja Kärner töötasid, ilma et oleks isegi näitustel väga palju esinenud. Audova keeldus isegi isiknäituse korraldamisest. Vähe on teada ka naiskunstnike mõtetest: suurte ja tähtsate intervjuude asemel, kus oleks lugejat kostitatud arvukate teooriatega, keskenduti taas pigem töötamisele enesele, kunsti loomisele. See ei tähenda, et teoreetiline pagas oleks olnud õhuke, Sirje Runge on üks näiteid autorist, kes teab väga täpselt, mida ja miks ta teeb ning kuhu see paigutub teoreetilisel väljal. Ent üldiselt ütleb naisautorite vaatlemine meile üldistuste ohtlikkust. Nende sugu ei määranud ära lähenemisi ega motiive, nad töötasid väga erinvates laadides, žanrites ja motiivistikes, olles abstraktsed või siis looduslähedased, intiimsed või poliitilised, avangardsed või konservatiivsed. Nad võisid olla kõike.

1